Talv tekitab taimedele stressi. Kuidas neid aidata?
Kesk- ja elekterküttega ruumides annab õhuniiskuse muutumine valusamalt tunda kui ahiküttega ruumides.
Liiga kuiva õhu tunnus on, et lehetipud ja -servad pruunistuvad või rulluvad ning õiepungad, õied ja lehed varisevad.
Nõrgestunud taimedel kodunevad kergesti kedriklestad, kes soojas ja kuivas õhus kiiresti paljunevad ning levivad. Nende massilist levikut aitab ära hoida kõrgem õhuniiskus ja toalillede regulaarne pesemine.
Liiga suure õhuniiskuse puhul aga tekivad sageli lehtedele ja vartele korkjad (kaktustele klaasjad) laigud. Ülemäära niiske õhk soosib ka paljude seen- ja bakterhaiguste levikut.
Mitu lähestikku asuvat taime tõstavad ümbritsevat õhuniiskust, sest lehtedest ja mullast aurub vett. Õhu niiskusesisalduse tõstmiseks võib toalillede vahele paigutada dekoratiivseid veeanumaid. Kasutage suuremaid ümbrispotte – katke nende põhi kergkruusaga ja valage sellele vesi. Sel juhul peate muidugi hoolikalt jälgima, et vesi ei ulatuks potini.
Õhuniiskust saab tõsta taimi piserdades. Vesi olgu soe (37–42°) ning puhas ja pehme, et lehtedele ei jääks inetuid veeplekke. Piserdada võib ka mitu korda päevas. Kõige lihtsam on kasutada keedetud jahutatud vett. Pritsige seda prooviks käele – käeni jõudev vesi peab olema soe ja justkui udu. Mida sarnasem uduga on taimeni jõudev vesi, seda kindlamalt jõuab ta enne ööd ära kuivada ning välimus ei saa rikutud.
Piserdada ei soovitata õisi ja pungi ning karvaste lehtedega toalilli. Põhjus on see, et piiskadena pikemaks ajaks taimele jääv vesi võib muuta selle pruuniplekiliseks.
Muidugi võib selleks otstarbeks kasutada spetsiaalseid õhuniisuteid ja toapurskkaeve.
Taimede vajadus õhuniiskuse järele on erinev. Nii tahavad kuivadel kõrbealadel kasvavad kaktused jt sukulendid väiksemat õhuniiskust kui troopilistest vihmametsadest pärit orhideed või suurte lopsakate lehtedega fatsiad, monsterad, viigipuud jt. Kuiva õhu käes kannatavad ka õhukeste õrnade lehtedega adiantumid, nefroleebid, roomav viigipuu jt.
