Õisküüvits – rododendroni imekaunis sugulane
Kirgliku aiasõbra loomusesesse on sisse kodeeritud ihalus uute ja põnevate taimede järele. Neid kantakse kätel koju, neile valmistatakse ette parimad kasvutingimused, nende eest hoolitsetakse hellalt põuasel suvel ja kärekülmal talvel. Ja siis avastab aiapidaja ikka ja jälle, et kui mõnele taimele meeldib meie kliimas pirtsutada, siis seda ta ka teeb. Ent visa aiapidaja jonni ei jäta. See rohenäpp otsib järjekindlalt üles taime vähem peenutsevad n-ö vennad ja õed ning katsetab nendega. Üks sellistest taimedest on õisküüvits (Pieris). Teda ei tunta Eestis veel kuigi palju, kuigi tema sugulast rododendronit kohtab Eesti aedades väga sageli.
Aianduskeskuse Hansaplant tootmisjuht Mihkel Saar ütleb, et õisküüvitsa kohta on raske Eesti olustikke silmas pidades midagi väga head öelda, sest tema talvekindlus on piiripealne või alla selle. Saar lisab aga, et näiteks perekonna üks liik ameerika õisküüvits (Pieris floribunda) võib meil vastu pidada, kuid seda puukoolid väga palju ei paku. Tallinna Botaanikaaia botaanik Urmas Laansoo nõustub kolleegiga ja lisab, et meil kasvatatakse sagedamini jaapani õisküüvitsat (Pieris japonica), kuid see pole meil täiesti talvekindel taim. „Jaapani õisküüvits on külmakartlik ja tundlik kevadise päikesepõletuse suhtes ning vajab happelist pinnast. Paremini sobiks Eesti oludesse tõesti talvekindlam ja kõrgekasvulisem ameerika õisküüvits, kuid tema istikuid on meil harva müügil,” ütleb Laansoo. Ta lisab, et nii mõnedki meie aianduskeskused-istikuärid on ameerika ja jaapani õisküüvitsa istikuid ka müünud ning huvi korral tasub neilt küsida.
Kes siis on see nõudlik õisküüvits? Saame tuttavaks
Urmas Laansoo sõnul kuulub õisküüvits kanarbikuliste sugukonda. Siia jäävad ka kanarbik, eerika, kalmia, talihali ja sookail. Õisküüvitsa taimeperekonnas on 7 liiki igihaljaid puid ja põõsaid – need kasvavad looduslikult Ida- ja Lõuna-Aasia mägedes, idapoolses Põhja-Ameerikas ning Kuubal. Õisküüvitsad on 1–6 meetrit kõrged suurte igihaljaste lehtedega põõsad, kelle noored lehed on puhkemisel erksalt roosad, punased või oranžid. Taime kellukakujulised valged õied avanevad suurtes haralistes, sageli allapoole kaarduvates õisikutes. Mihkel Saar ütleb, et õisikud koos õienuppudega arenevad välja juba sügiseks, kuid õitsevad varakevadel. Õisküüvitsa imeline eripära seisnebki selles, et taim on igal aastaajal imepäraselt kaunis.
Kasvukoht ja kasvutingimused
Mihkel Saare sõnul vajavad õisküüvitsad kasvamiseks sarnaselt rododega nõrgalt haput, parasniisket ja toitaineterikast mulda ning poolvarjulist kuni päikesepaistelist kasvukohta. Kevadel tuleb neid kindlasti varjata varakevadise kõrvetava päikese eest! Päikeselises kohas on taime õitsemine rikkalikum, kuid varjus on lehtede kasv parem ja pole muret varakevadise päikese pärast. Õisküüvitsad ei talu külma tuult, kuivust ja tihedaks vajunud pinnast. Parim koht õisküüvitsate kasvatamiseks on hubases turbaaias koos rododendronitega. Urmas Laansoo lisab, et õisküüvitsale on hea kaaslane tamm või mänd. Muld peaks olema samuti sarnaselt rododendronitega happeline (pH 4,5–5,5). Mugav on kasutada istutamisel valmis segatud rodomulda.
Õisküüvitsa liigid:
Ameerika õisküüvits (Pieris floribunda)
Looduslik areaal Põhja-Ameerika idaosas. Kasvab Eestis madala põõsana. Kasv on aeglane. Lehed igihaljad, noorena veidi värvilised. Õied pisikesed, valged, nõrgalt lõhnavad, püstistes haralistes õisikutes. Õitseb varakevadel, mõnikord kipuvad õied värvuma juba sügisel. Ameerika õisküüvits on meil kõige külmakindlam õisküüvitsaliik. Kena igihaljas põõsas kasvab 2–2,5 m kõrguseks.
Jaapani õisküüvits (Pieris japonica)
Ida-Aasiast, kaasa arvatud Jaapanist pärit õisküüvitsaliik. Võib kasvada meil 1 m kõrguseks, püstakaks haraliseks põõsaks. Lehed tumerohelised, läikivad, noored lehed värvilised. Õied kellukakujulised, valged, haralised õisikud allapoole rippuvad, õitseb varakevadel. On aretatud mitmeid kaunilehelisi sorte.
Kaunis õisküüvits (Pieris formosa)
Hiinast ja Ida-Himaalajast pärinev liik. Sarnaneb üldjoontes jaapani õisküüvitsaga, kuid õisikud ei ole nii allapoole rippuvad, vaid hoiduvad enamasti allapoole kaardus laiali. Noored lehed on samuti värvilised. Esineb aianduslikke sorte.
Allikas: www.hansaplant.ee
