Eesti hagijas – tasakaalukas, elav ja sõbralik koer

“Lähme metsa muusikat kuulama,” ütlevad jahimehed, võtavad hagijad rihma otsa ja asuvad metsa poole teele.

Hagijatega jahipidamine on kõrvale väga ilus kuulata, teab see, kes korra jälje üles võtnud koerte kila kuulnud. Koeravõõrale inimesele võib hagijate kõlav kilkamine jätta mulje, et koeral on midagi viga, kuid tegelikult on siiski tegu puhtalt rõõmu ja hasarti, mitte piina ega valu väljendava häälega.

“Selle puhul polegi niivõrd tähtis, kas jahitav loom – jänes, rebane või ilves – tabatakse või mitte. Jahti pidavate koerte “laulu” on lihtsalt niisamagi väga tore kuulata,” räägib Maris Siilmann, kes ise küll jääger pole, kuid käib jahimeeste seltskonnas oma koertega üsna sageli metsas kaasas.

Rinnus paisutab selle toreda tunde uhkemaks teadmine, et eesti hagijas on ainus Eestis aretatud koeratõug, kellel olemas oma tõustandard. Lisaks sellele on tõu puhul tegu Eesti Kennelliidu vapiloomaga.