Võtaks ühe kassi veel?
Alles hiljutistest teadusuuringutest on selgunud, et kassid on väga sotsiaalsed loomad – nende matriarhaalne kogukonnaelu on lihtsalt niipalju peenekoeline, et seda poldud varem avastatud. Niisiis, kes oleks mu armastatud kassile parim võimalik kaaslane?
Parim kandidaat
Vastassoost või samast soost, noor või samaealine? Mis iseloomuga ja mis värvi? Eri variante kaaludes ja internetti uurides hakkas kujunema ettekujutus võimalikust kandidaadist. Väga oluline on oma kassi iseloomu ja käitumismotiive mõista. Apsara on esmapilgul küll veidi reserveeritud ega kingi oma sõprust igaühele. Kuid temaga kord juba sina peale saanud, leidsin lemmikus maailma armsaima kassi, kes on ühtlasi väga printsipiaalne võitleja, kui seda vaja peaks minema. Mul kulus aega, et aru saada, mida Apsara teeb lihtsalt hirmust ja mitte agressiivsusest, kuigi esmapilgul võis nii tunduda.
Kandidaadi iseloom peaks olema võimalikult samasugune: sõbralik, osavõtlik, mitteagressiivne. Arvestades kasside hierarhilist maailma – nii kodutülide vältimiseks kui ka Apsara kroonipositsiooni säilimise huvides –, peaks isakass olema parim. Kassipoega pole mõtet võtta: pisike kassitita pigem hirmutab teda. Selle sain selgeks suvel ühe kurva kogemusega, aga see on üks teine lugu…
Sellest, kuidas aidata kassidel omavahel sõbraks saada loe jaanuari Maakodust või digiajakirjast!
