Aaviku talu aias
See aed haaras endasse aegamisi. Esmalt lugesin mõttetera väravakaarel: „Aed parandab kõik haavad“, mille leidsin ootamatult sügavmõttelise olevat. Siis kuulsin poole kõrvaga, et tegu on n-ö tervendava aiaga. Nojah, võibolla... Kuid tõepoolest! Veetnud seal tunde, elasin paika aina sügavamalt sisse. Kõigepealt haaras pilku eeskätt muidugi värvikirev rosaarium.
Uitasin selle kirevuse keskel, ega üritanudki täpseid sordinimesid välja lugeda. Meelde jäi vaid 'Ingli puudutus' (nime pärast) ja 'Blue Rapsody'. Too viimane on niiöelda sinistest roosidest üks lollikindlamaid. Siiski pole seni suudetud maailmas veel ehtsaid siniseid roose aretada, ka see 'Rapsody' on pigem lilla. Aga kogemata kombel tuli appi tehnika: sõbra digifotoaparaadi ekraanile jäädvustusid need roosiõied millegipärast taevasinistena!
Aias on mitmeid Eestis harva esinevaid eksoote. Näiteks on üle 2 m kõrgeks sirgunud tulbipuu, puusani kõrgub ürgne, Euroopa uhkeim sõnajalg – kuningosmunda. Pilku paeluvad hortensiad, sealhulgas uusim moeröögatus ja võit looduse üle: külmakindlad mutantsed suurelehised hortensiad. Lausa lubamatult lopsakad helesinised õisikukerad tõid jalamaid silme ette pildid atlantiliselt Inglismalt. Kas tõesti saab selliseid nüüd ka Eestis kasvatada?? Aavikuemand ehk Eve Piibeleht kinnitas, et saab küll.
Kuidas aga ses aias üldiselt lubjapõlglikud hortensiad sedasi vabalt maas kasvavad? Pakri poolsaar on ju enamasti paepealne platoo.
Tegelikult leidub Pakri mail küllalt ka liivapealseid (see tähendab lubjavabu), küll niiskeid, küll kuivemaid maalappe. Aaviku aed just sellisel kohal asubki. Tõttöelda on eksoote armastavale aednikule lubjarikas maa pigem nuhtluseks. Enamasti saavad lubjalembesed liigid üsna talutavalt hakkama ka happelisemal maal, kuid hapulembid lubjal mitte. Hortensiad, rodod, teepõõsalised, magnooliad, loorberilaadsed, iileksid, kastanid ja mitmed teised kasvavad hästi just hapul maal. Aaviku aias lasub paas 7 m sügavusel maapinna all. Hapulembide kasvatamisel on seal aga miinuseks kastmiseks kasutatav aluseline kaevuvesi.
Üks selle aia peamine jõu ja lummuse allikas on tema pinnamood: korralik künkakuppel. Künkatipp ja laskuvad nõlvad kätkevad endas energiat, mille kõrval lame maapind kahvatub enamasti suisa ahistavaks. Tasasel maal võid sa ju üritada luua kuitahes liigendatud ja põnevat aeda, ent kui n-ö kolmas mõõde ehk maapinna reljeef on puudu, siis... Aaviku talu aeda pingestab õnneks just paraja kõrgusega künkakuppel. Ja seejuures mitte niisama, vaid täis rändrahne. Neid on nii palju, et tükati paljastuvad rooside vahel justkui silekaljude turjad, nagu oleks graniitses Soomes.
Jõulist künkaaeda raamib tihe metsavöönd. Suures osas kasvavad selle servas ilusad pärnad. Pärn on meie looduse kõige leebem, võiks öelda, et kõige naiselikum puu. Nõnda tekib omalaadne tasakaal: kivirahnuline, okasroosikirev küngas, ümber jalameil rahustavalt roheline varjuliste pärnade sõõr.
Olin tulnud vaid korraks, ent ühtäkki ei tahtnudki ma sealt lahkuda. Õhtupoolikul tuli siiski end päeva viimasele bussile asutada. Vaid mõnesaja sammu kaugusel leidsin end laialt lagedalt maanteelt, lepariba taga sinetas ja lõhnas merelaht. Kontrast oli üllatavalt võimas. Aaviku aed pesitseb oma pärnametsasõõris justui kusagil sügaval sisemaa laante keskel. Siiski pole selline järsk metsavälu ja mereranna vastuolu seal alati valitsenud. Kaasa saadud voldikust vaaatas vastu vana mustvalge foto. See näitas, et kunagi asus Aaviku talu süda lagedal künkal ja mereavarus terendas selle lähedal vaateväljas.
Aja keerdkäikudes muutuvad inimesed, eeskätt muutuvad aga maastikud. Aaviku talukoha kõrval oli muiste pühapaik. Koha vägi on seal säilinud tänini. Loodus ja aed loovad seal nüüd lihtsalt uutmoodi koosluse. Seal on midagi, mis meeltele tahes tahtmata mõjub. Kellele kuidas ja kui tugevalt, sõltub igast inimesest endast.
