Tänapäeva inimene on harjunud kõiki vaatamisväärsusi bussi- või autoaknast imetlema, kuid Uinuva Buddhani jõudmiseks tuleb vähemalt 15 minutit aias jalutada. Vähemalt 15 minutit seepärast, et aiaretk võib kujuneda ka päevaseks ning kindlasti on ka neid, kes ei jõuagi Buddhani, või vähemalt ei juhtu see esimesel päeval. Põhjus on lihtne – Uinuva Buddha tempel asub Pekingi botaanikaaia territooriumil.

See 300 hektaril laiuv aed asutati 1956. aastal keskvalitsuse initsiatiivil eesmärgiga kaitsta ja tutvustada Põhja-Hiina loodusrikkusi. Pärast kümmet aastat tormilist arengut tabas botaanikaaeda aga kultuurirevolutsioon. Töötajad saadeti tootvale tööle ning aed jäi kümneks aastaks unarusse. Tõelise hoo sai botaanikaaia areng sisse alles läinud sajandi kaheksakümnendatel aastatel ning nüüd koosneb see 14 teemaaiast, aia territooriumile jäävatest ajaloolistest vaatamisväärsustest, loodusreservaadist ning kasvuhoonekompleksist.

Sajandivahetuse tippteos

Kasvuhoonekompleks ongi viimasel ajal kõige enam tähelepanu pälvinud. Selle ehitamist alustati 1998 ning külastajatele avati veidi teokarpi meenutava väliskujuga kompleks 2000. aastal. See kuulub ka läinud sajandi viimase kümnendi Pekingi kümne kõige olulisema ehitise hulka.

Oma 9800 m²ga on see väidetavalt Aasia suurim ekspositsioonikasvuhoone, mis on jaotatud neljaks osaks: vihmamets; kaktused ja sukulendid; orhideed, bromeeliad ja loomtoidulised taimed ning nn nelja aastaaja aed. Selles aias eksponeeritakse aasta ringi paljusid õitsvaid taimi. Pekingi botaanikaaia kodulehe andmeil on kasvuhoonekompleksis esindatud 3100 taimetaksonit.

Peaaegu sama oluline on ka botaanikaaia bonsaikogu. Õigem oleks siiski öelda hiinapäraselt penjing’i kogu, sest minipuude kasvatamise kunst ongi ju alguse saanud Hiinast – jaapanlased on selle lihtsalt hiinlastelt üle võtnud ja tava edasi arendanud. See võtab enda alla
20 000 m² ja kogu uhkuseks on 3,5 m kõrgu-ne hõlmikpuu, kelle nimi on “Tuule ja talve vägevus”. See hõlmikpuude kuningaks kutsutud väärikas taim on väidetavalt veidi enam kui 1300 aastat vana.

Omaette aiaosas näeb suiseki kunsti. Tegu on penjing’i ja bonsaikunstiga samast juurest võrsunud tavaga kujundada kividest minimaas-
tikke.

Legendaarsed välikollektsioonid

Välikollektsioonidest on kõige kuulsamad rohtsete ja põõsaspojengide aiad. Mõlemad avati külastajatele 1983.

Põõsaspojengid kasvavad 6,3 hektaril: ligi 6000 põõsast 630 kultivarist. Esimesed õied puhkevad aprilli keskel, põõsaspojengide õiteilu jätkub aga enam kui kuuks. Rohtsetele
pojengidele reserveeritud ala on “ainult” 1,5 ha ning siin kasvab “vaid” 13 000 pojengitaime 213 kultivarist.

Nagu pojengid, nii on ka teised Pekingi botaanikaaia kevadised tõmbenumbrid hiinapärased –
virsikute ja aprikooside aed ning kirsiorg. Virsikuid, aprikoose ja kirsse ei kasvatata seal aga mitte saagi, vaid nende õite üürikese ilu tõttu. Näiteks dekoratiivseid virsikukultivare peaks olema 60 ja aprikoose 137. 

Külastajaid peibutavad aga veel sirelite aed, rosaarium, magnooliate aed, iluõunapuude ja tuhkpuude aed, bambuste aed, lagerströömiate aed, hostade aed ja ürdiaed.

Kuigi botaanikaaed ei kuulu Pekingi peamiste vaatamisväärsuste hulka, peavad aiandusportaalid seda Põhja-Hiinasse sattunud taimesõbrale kohustuslikuks kohaks. Liiati rõhutavad nad sedagi, et ülerahvastatud Pekingis on botaanikaaed üks väheseid kohti, kus rahulikult jalutada saab. See võib ka tõsi olla, sest miks muidu need mõned üksikud külastajad – u 4 miljonit inimest aastas – aeda kipuvad. Ikka rahus loodust nautima.