Aed vaatluse alla ja umbrohust puhtaks!

 (2)
Umbrohtus aed
Umbrohud---

Aia kõrvalistes nurgakestes võivad sinna ise tulnud taimed moodustada kauneid kooslusi, peenardel ja murus aga sissetungijad meile ei meeldi. Seal tahame näha kasvamas vaid neid taimi, mille oleme ise valinud ning külvanud-istutanud.

Seal on umbrohud tülitekitajad, nad häirivad meie ilumeelt ja väljavalitud taimede elu.

Aga umbrohtudest pole pääsu. Enamasti on nende seemned väga elujõulised ning ootavad mullas aastaid kannatlikult soodsat tärkamishetke, suvel saabub aeda lugematuid kutsumata külalisi õhu kaudu, püsikumbrohu juurikad-risoomid ajavad mulla sees sihikindlalt “oma asja”.

See, kui palju on aias umbrohtu, sõltub aiaomaniku usinusest ja sellest, kuidas aed on rajatud. Kui kevadel kogu aed põhjalikult ära rohida ja seejärel süstemaatiliselt igal nädalal üle käia, on umbrohi tõrjutud rindejoone taha. Nutikas aednik rajab aeda palju kivi- ja puitpindu, kus umbrohi ei saa kanda kinnitada ega altpoolt läbi tungida; istutusaladel kasutab ta paksu koorepuru vmm multši.

Enamik aiapidajaid võtab asja rahulikult: kui tunda enamlevinud umbrohtude bioloogiat ja targalt tegutseda, saab hoida oma aia igati viisakana.

Üheaastaste liikide puhul tuleb olla hoolas kitkuja ja kõplaja just kevadel ja varasuvel, et nad juba eos, soovitatavalt väikese niidikese faasis ehk siis beebitõusmena hävitada. Neil ei tohi lasta minna õitsema ja seejärel seemneid moodustama-levitama.

Seotud lood:

Püsikumbrohu puhul aitab kõige paremini korralik juurte ja risoomide väljajuurimine, väga umbrohtunud suuremal pinnal tuleb appi võtta umbrohumürgid ehk herbitsiidid.

Inglased selgitasid 2007. aastal välja Briti vihatuimate umbrohtude edetabeli, kus tuli esikohale harilik kassitapp, teiseks jäi võilill ja kolmandaks naat. Viimased kaks oleksid meilgi raudselt esikolmikus.

ÕUEMURU RIKKUJAD

Võtame vaatluse alla ühe täiesti tavalise koduaia. Kuna selle omanikud käivad iga päev tööl ja on vahel ka nädalavahetustel ära, siis pole neil eriti aega oma aeda vuntsida. Seega võib eeldada, et leiame sealt üsna mitmekesise valiku umbrohtu.

Muru terasemalt silmitsedes märkan rohkelt teist tooni laike ja aiman halba.

Niitjas mailane (Veronica filiformis) “sööb” siin vaikselt ja sihikindlalt muruvaipa. Asjata ei kutsuta teda muru surmaks. Oma õrnade helesiniste õitega on see taim massiliselt õitsedes muide väga ilus!

Niitja mailase roomavad võrsed juurduvad peaaegu igast võrsesõlmest ning kasvavad ka üksteise peale. Nii moodustub tihe madrats, mis on kõvasti vastu maapinda kinnitunud. Aina laienedes surub see teised taimed julmalt välja. Võrseid on väga tülikas jupp jupi haaval välja kiskuda.

Tavalise niidukiga niites ta aina levib, sest soodsatel tingimustel läheb pea iga varretükike kasvama. Mailasest nakatunud murul kasutage vaid koguriga niidumasinat.

Aiafoorumid on täis kurtmist, et kahe-idulehelisi taimi (kõrrelised on üheidulehelised) hävitav preparaat Starane niitjat mailast ei hävita. Spetsialistid on soovitanud teha tõrjet korduvalt, sest mailane on visa hingega. Üks aiaomanik, kelle mailast mürk ei võtnud, kirjutab, kuidas ta lõpuks roomas käpukil kogu oma 200 m² suuruse murulapi läbi ja lihtsalt kraapis mailase lühikese rehaga välja.

Harrastusaednikul on lubatud kasutada ka preparaati Stomp. Muruspetsialist Henn Raave firmast Eesti Murud OÜ ütleb, et Starane mõju ongi viimasest nõrgem, tema kogemuse põhjal paneb see mailase ehk korraks vaid põdema. Raave soovitab murus olevad üksikud kolded üle pintseldada (mitte pritsida) Stompi või Roundupiga (kindlasti maksimaalse normiga).

Ulatusliku sissetungi korral on targem aga muru uuesti rajada, sest mailase tõrje koos kamarasse tekkinud tühikute taasmurustamisega võib võtta isegi rohkem aega kui uue muru rajamine. Lisaks on kemikaaliga töödeldud pruunide laikudega muru väga kole vaadata ja uuesti külvatud kohad kamaras paistavad hiljem tükk aega teravalt silma.

Roomav tulikas ---

Roomav tulikas (Ranunculus repens) on teine, kes samuti “sööb” muru välja. Tema tugevad varred roomavad teiste taimede vahel ning juurduvad samuti peaaegu igast sõlmekohast, kust hakkab kasvama uus taim. Laiad lehed torkavad muru seest selgelt silma. Roomavat tulikat on üllatavalt raske maast lahti tõmmata ja teiste taimede vahelt välja harutada. Kui teda on mõnes kohas liiga palju, siis on targem võtta labidas ja kamar labidalehe sügavuselt ümber pöörata. 

Loe veel

Henn Raave sõnul saab tulikast suhteliselt lihtsalt lahti herbitsiididega MCPA, Granstar Premia ja Mustang, kuid neid vahendeid võivad kasutada vaid taimekaitsetunnistust omavad isikud.

Harilikud kirikakrad (Bellis perennis) ehk margareetad on samuti paras nuhtlus, sest seemnetega levides istutavad nad end aias igale poole. Oma juurekestega kinnituvad nad ootamatult tugevasti vastu maad ja neid on üsna tülikas välja tirida. Madal heleroheline laiutav lehekodarik torkab murus kohe silma, sageli kasvavad margareetad pesakonnana. Kui see välja juurida, tuleb auklik rohukamar täita mullaga ja külvata uus muruseeme. Suurema pesakonna puhul on lihtsam see labidaga murust välja lõigata. 

Margareeta ---

Tundub, et ka kirikakarde puhul aitab kõige paremini füüsiline vägivald. Aiapidajate kurtmise põhjal võib järeldada, et Starane neid lillekesi ei hävita. Või siis pintseldada iga taim üle kange Roundupiga, mis hävitab kõik rohelise?

Suur teeleht (Plantago major) on vaatlusaluses aias loomulikult olemas nii murus kui ka mujal. Seda liiki on samuti raske tõrjuda. Teelehe maapinna lähedal olevad laiad lehed võtavad teiste taimede kasvuruumi. Ta paljuneb seemnetega, mis on pikka aega idanemisvõimelised. Kuna seemned kleepuvad kergesti jalgade külge, siis aitavad ka inimene ja koerad-kassid teelehe levikule kaasa.

Teeleht ---

Teeleht avaldab väljatõmbamisel visa vastupanu. Asi õnnestub paremini, kui varrest hästi maapinna lähedalt kinni võtta ja keerata. Teine võimalus on kergitada juurija või labidaga taime alust mulda ja ta välja tirida. Teelehte tõrjub hiljuti müügile tulnud herbitsiid Tomigan.

Selles suhteliselt harva niidetavas õuemurus, mida pole ilmselt kunagi väetatud, jääb silma veel terve hulk muid mitte-murutaimi, mis pole aga nii tülikad. Siin on harilikku raudrohtu, põldmailast, kortslehte, hanijalga, käbiheina, linnurohtu, murunurmikat jm.

Kui hakata muru igal nädalal niitma, siis enamik sissetungijaid seda ei talu ja kaob. Kui lisaks ka väetada, muutub kõrrelistest taimik nii tihedaks, et umbrohul on väga raske sinna sisse tungida.

VÕILILL VOHAB KÕIKJAL

Võililled (Taraxacum officinale) naeratavad siin aias vastu murus, peenardel, püsilillepuhmikute sees, põõsaste all. Seal, kus leidub väiksemgi lapike maad, kus “langevarjuga” saabunud seeme saab idanema hakata, seal võilill end ka kasvama sätib. Võilill paljuneb ainult lendviljadega. Neid lendab kõige massilisemalt mais-juunis, kui peenrad on just külvatud-istutatud.

Võilill võtab kultuurtaimede eest ära väga palju toitaineid, varud koondab ta oma sammasjuurde. See on äärmiselt elujõuline: uueks taimeks suudab areneda isegi vaid poole sentimeetri pikkune juuretükike! Sellepärast polegi mõtet lehekodarikku lihtsalt ära kitkuda või tõmmata välja osa juurikast – varsti on tülitekitaja raudselt tagasi! Kui juurimine on ära tüüdanud või pole selleks aega, saab levikut veidigi piirata sellega, kui õied ära noppida, et ei tekiks seemneid.

Kunagi ütles üks aednik, et õitsemise ajal tuleb juurikas millegipärast kergemini maast välja. Olen proovinud ja tõepoolest, nii see on, kui maapind just väga kõva pole. Raskeks teeb võilillega võitlemise see, et teda on lihtsalt nii palju ja ümbruskonnast lendab seemneid pidevalt juurde.

Kui naadi saab välja suretada regulaar-se niitmisega, siis võilille laiutamist see ei tõkesta: tänu juurikas olevale rikkalikule toitainevarule ja rohketele varupungadele taastub ta hõlpsalt. Juba järgmisel hommikul pärast niitmist võib mõni kollane õis murus rõõmsalt vastu naeratada.

Kõige lihtsam on murust võilille (samuti oblikaid, linnurohtu, nõgeseid, lõosilma, konnatatart jm laialehelisi umbrohtusid) tõrjuda Staranega. Parim aeg pritsimiseks on kevadel kohe, kui muru on muutunud roheliseks. Taimed on siis talvest nõrgad ning preparaadi toimele vastuvõtlikud.

Kui tahate umbrohupuhast muru, siis soovitab Henn Raave teha aastas kaks pritsimist: mai algul ja septembri teisel poolel. Kasutatav preparaat võiks olla kevadel ja sügisel erinev. Suve keskel on tõrje tulemused tagasihoidlikumad.

NB! Starane hävitab murust ka valge ristiku! Siis aitaks herbitsiid MCPA 750, aga seda võib kasutada vaid taimekaitsekoolituse läbinud inimene.

Võilill on samas ülimalt kasulik taim. Tema tõrjumise saab ühendada kasulikkusega, kogudes väärtuslikest ainetest pungil juuri. Neis on kõige rohkem toimeaineid hilissügisel või varakevadel, kui lehed enam või veel ei kasva.

ILUSAD TÜLITEKITAJAD

Harilik maajalg ehk kassiratas (Glechoma hederacea), mille pikad võsundid roomavad siin aias püsilillede ja heki all, on oma ümmarguste lainjaservaliste lehtede ja lillakassiniste õitega kaunis taim, millest aretatud kirjulehised sordid ongi jõudnud lillekastidesse. Aias levib ta jõudsalt nii seemnete kui ka juurduvate võsundite abil. Õnneks on teda väga kerge ebasobivast kohast välja tõmmata.

Lõosilmad (Myosotis) on varasuvel oma helesinise õiemerega põõsaste vahel imeilusad, kohe kahju on neid sealt välja katkuda. Aga kui lasta neil seemneid levitada, siis on neid massiliselt kogu aias. Tihedad niisked lõosilmapuhmikud on ka tigudele meeldivaks kogunemispaigaks. Lõosilm tuleb kergesti maast välja, aga kui teda on väga palju, muutub kitkumine tüütuks.

Kõrvikud (Galeopsis) ja iminõgesed (Lamium) moodustavad õitsemise ajal samuti kauneid õievaipu. Siiski on targem neist vabaneda ja hoida põõsaalused puhtad, sest kahjuritel on sellistes tihnikutes hea pelgupaik.

SISSETUNGIJAD PEENRAMAAL

Vesihein (Stellaria media) vallutab kiirelt niisked viljaka mullaga põõsaalused, teda on kasvuhoones ja köögiviljapeenardel. Tasub teada, et lisaks seemnetega levimisele suudab pisemgi sõlmekohaga varretükike juured alla võtta ja uueks taimeks kasvada. Rohides ja taimejäänuseid koristades pidage seda meeles. Noored taimed on võimelised lume all talvituma ja kevadel kasvu jätkama.

Murunurmikas (Poa annua) on tüütu üheaastane kõrreline, kes levib seemnetega ja trügib usinalt ka peenardele. Sealt tuleb ta lihtsalt välja kitkuda.

Orashein (Elymus repens) on kindlasti üks vastikumaid umbrohtusid, mis levib risoomidega mulla sees. Tema vastu ei aita kitkumine ega niitmine, risoomid tuleb mulla seest välja harutada, soovitatavalt ka peenarde lähiümbrusest.

Harilik hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris) on väga tüütu ristõieline sissetungija. Mitte mingil juhul ärge laske tal õitsema minna, sest ta annab palju seemneid ja need võivad mullas püsida idanemisvõimelisena kuni kuus aastat. Vastasel juhul on igal kevadel põõsaalused ja peenramaa juba varakult tihedalt kaetud noorte hiirekõrvadega. Hiirekõrv võib anda suve jooksul mitu põlvkonda taimi, sügise poole arenenud taimed võivad isegi talvituda.

Harilik naat (Aegopodium podagraria), mis noorelt on ülimalt kasulik toidupoolis, on paljude jaoks umbrohu sünonüüm. Meiegi vaatlusaluses aias on teda kõikjal. Naat tungib peale kahel rindel: maa alt risoomidega ja õhu kaudu seemnetega. Kuigi õitsev naat on väga kaunis, ei maksa seda ilu pikalt nautida.

Kes on naati juurinud, see teab, millise ämblikuvõrgu moodustavad tema risoomid viljakas ja kohevas mullas. Üks võimalus naati kontrolli all hoida ongi teda järjepidevalt ja väga korralikult mullast välja juurida. Naati saab välja suretada ka pealseid pidevalt eemaldades. Kus ruumi rohkem, sobib selleks kasutada niidukit.

Naati võib hävitada ka Roundupiga, aga olen kuulnud juhtumitest, kus isegi nii vänge herbitsiid pole temast jagu saanud. Ehk oli naat selle vastu lihtsalt immuunseks muutunud?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare