Toiduks pisikesed seemned

Taimede seemned on paljude putukate kõrgeväärtuslik toit. Garnivooria ehk toitumine seemnetest aitab mõjutada ka taimede arvukust, tihedust ja levikut.

Närilised ja linnud otsivad suuremaid seemneid, rohttaimede pisikesed seemned on aga meelistoiduks just lülijalgsetele. Troopikas ja subtroopikas on kõige tähtsamad garnivoorid sipelgad, parasvöötmes aga jooksiklased. Valdavalt on nad röövtoidulised putukad, kuid paljud jooksiklased toituvad kas või osaliselt seemneist, lehtedest, õietolmust ja viljadest.

Kuna seemned on paljude jooksiklaste energiarikas lemmiktoit, koonduvad nad kohtadesse, kus seemneid külluslikult. Seemneid otsides võivad mardikad ronida ka taimedele, eriti kõrrelistele ja sarikalistele.

Hea ronimisoskuse tasuks on õied ja õietolm: kuivajooksik toitub näiteks tähtheina õitest, suur-kuivajooksik aga hoiab korvõieliste lähedusse ja ronib üles öösiti. Enamik jooksiklasi siiski taimedele ei roni, nemad leiavad seemned üles maapinnalt.

Vaevumärgatavaid seemneid on maast raske leida, need paiknevad ju hajusalt ja võivad olla mullased. Jooksiklasi aitab arenenud haistmis- ja maitsmismeel. Nii vastsed kui valmikud on seemnetega ümberkäimisel äärmiselt vilunud ja suudavad ettevaatlikult eemaldada vilja või seemne väliskesta.

Seemnesöömiseks on eriti hästi kohastunud ehmesjooksikute vastsed. Putukad kaevavad mulda vertikaalseid tunneleid ja tassivad seemned sinna hoiule. Kolmanda vastsejärgu vastsed toituvadki ainult tunneleisse varutud seemnetest.

Põllul jõuavad putukad päevas ära süüa isegi tuhat seemet ruutmeetri kohta ja see mõjutab juba mulda kogunevat seemnepanka. Seega saabki granivooriat ära kasutada umbrohutõrjes, eriti kui umbrohtude tihedus ei ole suur.

Tähtsamad seemnetest toitujad on ehmes-, kuiva-, hiila-, ketas-, rohu-, pisi- ja süsijooksikud.

Liikide seemnemenüü on pisut erinev. Kuivajooksikud eelistavad näiteks ristõieliste seemneid, ehmesjooksikud aga sarikaliste omi.

Jooksiklastel on oma roll ka taimekahjurite biotõrjes. Umbrohu-seemneid leidub põldudel külluses ja jooksiklaste toidulaud on alati kaetud. Toidu jälil liiguvad nad varakevadel põllu servadest põllule. Biotõrjes on see oluline: kui näiteks jooksiklane hävitab lehetäisid juba nende sigimise algfaasis, väheneb kahjuri arvukus suviseks sigimise tipphetkeks tunduvalt.

Abiks umbrohutõrjel

Vaid teatud taimeliikide seemneid süües mõjutavad jooksiklased oma elupaikade taimekooslusi. Paljud liigid eelistavad maltsaliste, rebas-heinaliste jt laialeheliste umbrohtude seemneid kõrreliste omadele.

Katsed on näidanud, et jooksiklaste mõjul väheneb laialeheliste umbrohtude (valge hanemalts, rebashein) osakaal ja ka nende võime konkureerida kõrrelistest umbrohuga. Selle tõttu võivad aga kõrrelised saavutada ülekaalu põldudel, kus on palju seemnetoidulisi jooksiklasi.

Selliseid nihkeid ongi täheldatud minimeeritud mullaharimise tingimustes. Kui näiteks katse algul moodustas valge hanemaltsa ja rebasheina biomass 48% kõikide umbrohtude omast, siis kolme aasta pärast moodustasid nad ainult 28% kõikidest umbrohtudest. Kõrreliste osakaal aga tõusis samas 26%lt 35%ni.

Kuigi jooksiklased võivad seemnete biomassi vähendada ja valikulise seemnesöömise kaudu mõjutada ka taimede liigilist koosseisu, ei kao ükski taimeliik seetõttu täielikult.

Mõnel juhul võib valdava umbrohuliigi muutus põllumehele kasulik olla: kui kõrrelised hakkavad näiteks domineerima seal, kus kasvatate laialehelisi kultuure, on herbitsiide appi vaja ehk ainult kõrreliste tõrjeks.

Jooksiklaste mõjul väheneb umbrohuidandite biomassi ja valdavate umbrohtude konkurentsivõime. Kasvu pidurdumine vähendab ka vanemate taimede konkurentsivõimet ning põllu umbrohtumus kahaneb.

Kui jooksiklasi on piisavalt, väheneb laialeheliste umbrohtude biomass 50–60% võrra, võrreldes nende aladega, kus jooksiklasi pole. Edasised uuringud peavad näitama, kui suur peaks umbrohutõrjeks olema jooksiklaste tihedus põllul ja millised liigid on tähtsamad. Kahjuks veel täpselt ei teata, millised lülijalgsed milliseid umbrohuliike mõjutavad ja kui palju neid peaks olema, enne kui saab täheldada mõju umbrohtude konkurentsivõimele.

Kuidas jooksiklasi aidata?

Aiapidajale igati kasulikke jooksiklasi saab nende toimetustes toetada minimeeritud mullaharimisega.

Maapinnale jäänud taimejäänused ja multš kasvatavad aias pisikeste kõdutoiduliste loomade arvukust. Nende järel ilmuvad platsi ka võtme-garnivoorid – jooksiklased, kes toituvad nii pisiloomadest kui taimeseemnetest. Multšitud aladega loote jooksiklastele ka soodsa mikrokliimaga keskkonna.

Põllule võib jooksiklasi meelitada soodsate varjepaikade rajamisega. Liblikõielistest ja kõrrelistest heintaimedest loodussaarekesed sobivad jooksiklastele nii elupaigaks kui sigimiseks ja talvitumiseks, varakevadel rändavad nad sealt kõrvalolevale põllule.

Mõned liigid levivad sellistest varjepaikadest üle terve põllu, mõned rändavad ainult saarekeste lähedal. Umbrohu vähendamiseks peaks loodussaarekesi rajama tihedamalt kui kahjuritõrjeks.

Ka vahekultuuridega saab luua kasulikele putukatele soodsa mikrokliimaga varjepaiku. Sügisel rändavad jooksiklased põllu servaaladele, et talvituda kõrgematel künkakestel ja mätastel rohukamaras. Mitmed liigid levitavad sel ajal feromooni, mille lõhn meelitab ligi sadu mardikaid. Talvituskohtades võib jooksiklaste tihedus olla isegi üle tuhande mardika ruutmeetri kohta. Sügisene maaharimine raskete masinatega hävitab neist suure osa.