Aedsalvei - imeline ravimtaim

 (13)
Aedsalvei - imeline ravimtaim
SalveiFoto: Astrid Lepik

Üks legendaarsemaid maitsetaimi on salvei. Vanade roomlaste ütlus Cur moniatur homo cui Salvia crescit in horto? – (Miks peab inimene surema, kui ta aias kasvab salvei?) - kehtib ka meie päevil.

Piiblilegendi järgi võttis salvei ainukesena taimedest oma puhmaste varju jumalaema Maria koos pojaga, kui nad pagesid Herodese sõdurite eest, ja päästis nad. Selle eest kingiti salveile igaveseks võime teha inimestele head, ja ta on seda usinasti kasutanud. Tema botaaniline nimetus on tuletatud ladinakeelsest sõnast salvere – end tervena, hästi tundma. Keskajal usuti, et tass salveiteed suurendab sümpaatiat ja armastust inimeste vahel.

Kulinaarias ja meditsiinis tarvitatav, vaevalt 60cm kõrgune poolpõõsas aedsalvei (Salvia officinalis), pärineb Vahemeremaadest. Maailma parimat salveid kultiveeritakse Lõuna-Europas – Jugoslaavias, kus Makedoonias ja Dalmaatsias katab salvei terveid mäekülgi. Hinnatud on samuti Kreeka, Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa salvei.

Meie tingimustes oleks salvei tänulik, kui ta paigutatakse aia kõige päikselisemasse nurka. Eelistab kerget liivakat, keskmise viljakusega mulda. Lisaks dekoratiivsele väljanägemisele on taväga hea hea mee-, maitse- ja ravimtaim. Maapinnalt harunev salveivars on alumises osas puitunud, ülalt aga rohtne. Pealt krobelised, nahkjad ja pikliksüstjad lehed on noorelt hallikasviltjad, hiljem hallikasrohelised. Kobarasse koondunud huulõied, mis asetsevad varre tipus, on sinakaslillad.

Seotud lood:

Salvei lehti kogutakse juunis, õitsemise algul. Seemneist kasvatatud taimedelt saab arvestatavat saaki koguda alles tuleval aastal, samal aastal kärbitakse vaid latvu, et taim haruneks. Vanematelt taimedelt saab suve jooksul kaks lõikust. Esimest korda lõigatakse taim maha puitunud osani, teist korda samuti varreni enne sügiseseid öökülmasid. Värskeid ja kuivatatud lehti lisatakse salatitele, juustule, kalatoitudele, munaroogadele, lihatoitudele ning ulukiliha maitsestamiseks. Eriti kõrgelt hinnatakse salveid inglise köögis.

Salvei sisaldab eeterlikke õlisid (2,5%), millest suurema osa moodustab tsineool. Leidub veel pineeni, borneooli, tujooni, salveeni, fütontsiide, rasvhappeid, saponiine, alkaloidide jälgi. Lühidalt, salvei üksi on kui koduapteegikapp.

Antiikarstid Hippokrates ja Dioskorides pidasid salveid ravijõu poolest imeliseks taimeks, teda on peetud väga heaks vahendiks naiste viljatuse vastu. Vanas Egiptuses kohustati naisi pärast epideemiaid ja sõdu sööma rohkem salveid, et taastuks kiiremini rahvaarv. Viljatuse vastu soovitab rahvameditsiin võtta naistel päevas teelusikatäis salveimahla, millele on lisatud pisut soola. Ka valulike menstruatsioonide korral saab abi salveist.

Salveimahl ravib halvasti paranevaid haavu ja haavandeid (troofilisi haavandeid) ning veenipõletikke. Juuste väljalangemise korral hõõrutakse peanahka salveimahlaga. Ravivalt toimib salvei ka parodontoosi puhul.

Rahvameditsiinis on salveid tarvitatud tõmmise ja teena. Teeks võetakse 5 g ürtiklaasi keeva vee kohta ja lastakse 15-20 minutit tõmmata. Teed hoitakse suus, loputatakse suud ja kuristatakse kurku, kuid seda ei neelata alla.

Rahvameditsiinis on salvei tuntud ka kui üleminekuvaevusi taandav ravim. Salveitee kaotab öise paduhigistamise ja nõrkustunde; ainevahetuse korrastudes organism tugevneb. Oli aeg, millal salveid peeti imerohuks, temaga tehti noorenduskuure ja ta aitas rasvumise vastu. Sel pole alust peale hea usu.

Salveikeediseks võetakse üks teelusikatäis ürti, pannakse keevasse vette (üks klaas) ja keedetakse 3 minutit õrnal tulel kaane all. Seejärel lastakse 5 minutit tõmmata ja kurnatakse. Salveikeedist üle kahe klaasi päevas ei tarvitata. Üldse ei sobi salvei pidevaks tarvitamiseks: teda juuakse üks nädal järjest ja tehakse siis kolmenädalane vaheaeg.

Kui gripp või mõni külmetushaigus on laastanud teie tervist ja kuidagi ei taastu hea enesetunne, tehke salveiteed ja jooge mõned päevad üks tass päevas.

Salveisuits, sütel põletatud salveilehed või ruumide pesu salveitõmmisega desinfitsserib ruume ja tõrjub koisid.

Allikas: Aili Paju, Aed ja mets kui apteek, Maalehe Raamat

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare