Aeg kaktused ümber istutada


Saare Tõrvaaugu aiandi kaktused
Saare -Tõrvaaugu aiandi kaktusedFoto: Sven Arbet, Ekspress Meedia

Koos teiste taimedega ärkavad ka kaktused, kes pea pool aastat kastmata on pidanud läbi ajama ning kogu selle aja üsna jahedas veetnud.

Nüüd mil päike juba kõrgemalt käib ja ilmad soojemaks kisuvad, on paras aeg enne kasvuhooaja algust kaktused ja teisedki lihaktaimed ümber istutada. Tehke seda kindlasti vähemalt nädal või paar enne esimest kevadist kastmist, et juurevigastused, mis istutamise käigus paratamatult tekivad, korralikult armistuda jõuaks.

Kõiki mitut tuhandet kaktust ma oma kollektsioonis igal kevadel ümber ei istuta – igal aastal vajavad seda vaid kõige väiksemad ja nooremad. Päris suuri ja vanu taimi liigutan 3–5aastase intervalliga, vahepealseid iga paari järel.

Kui muld potis aga soolduma kipub (see juhtub kiiresti, kui kastmisvesi liiga kare on), peab taim kindlasti uude mulda saama, sest vanas on pH liiga kõrge ja kaltsiumisisaldus liiga suur. Mõlemad tegurid on aga enamikule kaktustest, kes rohkem või vähem happelist mulda eelistavad, ohuks: kasv seiskub ja õrnematel liikidel võivad juuredki hävida. Kuigi kaktused on enamasti väga vitaalsed ja juurduvad kergesti uuesti, ei juhtu seda vanas ebasobivas mullas.

Selge märk mulla sooldumisest on see, kui poti serva ligidusse ja/või kaktuse juurekaelale tekib valk-jas või pruunikas pulbriline kiht. Kui nii on juhtunud, siis pole enam oluline, kas eelmisest ümberistutusest on möödas aasta või enam – taim peab värskesse mulda saama.

Seotud lood:

Mullasegu võib ka ise teha

Kaktusemuld on poes müügil ning mõne taime ümberistutamiseks on poemulda kasutada kõige lihtsam ja mugavam viis.

Meil kulub istutussegu aastas aga sadu liitreid ning kokku segame selle muidugi ise. Kasutame peent freesturvast, mättamulda ja sõredat (fraktsioon 0,63–2,0 mm) ehitusliiva võrdsetes osades, lisades vahel veel 10% graniidipuru (2–6 mm). Mõne kõrbekaktuse (nt tünn- ja agaavkaktused) tarvis jätame turba ära.

Neutraliseerimata freesturba asemel võib kasutada ka tomatiturvast, mille pH ja kaltsiumisisaldus on veidi madalam kui kurgiturbal ning mis sobib seega kaktustele rohkem.

Enne istutamist niisutame mullasegu kergelt, vaid nii, et see ei tolmaks. Mingil juhul ei tohi segu nii märg olla, et sellest veepiisad välja jõuaks pigistada – nagu ta tomati- või kurgitaimede istutamisel just olema peaks.

Poti valikut mõjutab juurestiku maht sageli rohkem kui maapealse osa suurus. Pole mingi ime, kui silma järgi suurem taim istub väiksemas potis.

Ümberistutatava kaktuse juurte ümbert peaks muld üsna kergesti ära pudenema, kui see on kuiv ja õigesti, s.t piisavalt sõredana koostatud. Vahel, eriti mitu aastat ümber istutamata taimede puhul, on mullapall aga juurtest siiski nii tugevalt läbi kasvanud, et mõistlikum on taim koos vana mullapalliga uude suuremasse potti tõsta ja värsket mulda lihtsalt juurde panna.

Kaktused on enamasti n-ö heitjuurised: juurestiku aktiivselt toitained omastav osa puhkeperioodil suuresti sureb. Nii et surnud ja laialipudisevad peened juured istutamise käigus on normaalne nähe.

Normaalne ei ole aga see, kui ka jämedamaid juuri on palju surnud – rääkimata sellest, kui taim kogu juurestiku on kaotanud. Aeg-ajalt siiski paraku juhtub, tavaliselt ülekastmise või mulla liigse sooldumise tõttu, et juured ära mädanevad. Kui mädanik ei ole varde edasi levinud, pole veel kõik kadunud, sest paljud liigid juurduvad küllaltki lihtsalt uuesti.

Kui juured on liiga pikad

Väga sageli tuleb ümberistutamisel esile aga hoopis teine probleem: kui muld on juurte ümbert pudenenud, selgub, et juured on nii pikad ja tihedad, et neid sobiva suurusega potti ilma mitmekorra keeramata ära mahutada ei õnnestuks.

Siin aitavad hädast välja käärid. Juurestik tuleb lihtsalt parajaks lõigata – nii et allesjäänud osa juurtest potti otse ja sirgelt ära mahuks. Nõnda võib julgelt käituda peente niitjate juurtega.

Loe veel

Mitmel liigil – näiteks agaav- ja uimakaktustel – on aga peajuur lihakas ja harunenud, olles vahel suurema mahuga kui taime maapealne osa ongi. Nüüd peab küll väga ettevaatlik olema: lihakaid juuri ümberistutamisel vigastada ei tohi. Kui see kogemata siiski juhtub, jätke taim istutamata ja oodake, kuni haavad armistuvad. Selleks võib kuluda mitu päeva, suurematel nädal või kauemgi. Peente niitjate juurte katkemine pole aga probleem sellistegi liikide puhul.

Poti suurus sõltub pigem juurestiku kui kaktuse maapealse osa suurusest. Foto: Harri Poom

Väiksemas õitseb paremini

Poti suurus, nagu juba eespool mainisin, sõltub pigem juurestiku kui maapealse osa suurusest. See tähendab, et vahel – näiteks kui suur osa juurtest on mingil põhjusel hävinud – tuleb võtta hoopis väiksem pott kui see, milles kaktus varem kasvas.

Väiksemas potis ja harvem ümber istutades õitseb kaktus rikkalikumalt ning kasvab tagasihoidlikumalt kui suures potis ja tihedama ümberistutusega.

Siiski ei maksaks kaktusi väga väikeses potis ja üldse ümberistutamata pidada, sest nii jääb aja jooksul õitsemine kesiseks ja mulla sooldumise korral võib taim lõpuks hukkudagi. Oluline on loomulikult ka kaktuse liik – selge, et kääbuskaktustele ei ole vaja kaugeltki nii suurt potti kui siil- ja tünnkaktustele.

Sättige õigele kõrgusele

Istutamisel võib poti põhja panna graniidiklibust, kergkruusast või ka savipoti kildudest paari-kolme sentimeetri paksuse drenaažikihi, aga tingimata tarvilik see pole.

Drenaaži peale tuleb kiht mullasegu ning siis on aeg ka kaktus ise paika sättida – nii et juured enam-vähem sirgelt ja suunaga kas allapoole või siis vähemalt rõhtsalt jääksid. Ülespoole vaatavad juureotsad ei ole head: see võib taime edasist kasvu pidurdama hakata.

Ühe käega taime hoides ja teisega mulda juurde pannes jälgige, et juurekael enam-vähem poti servaga kohakuti oleks: liiga sügavale istutatud kaktus võib teinekord mädanema minna, liiga kõrgele istutatult ei taha aga potis püsti püsida.

Suurema ja raskema taime puhul on vahel abilist vaja: üks hoiab kaktust õiges asendis, teine täidab potti mullaga.

Multšiks graniidipuru

Olles mulda veidi kokku surunud, et kontakt juurtega parem oleks ja kaktus kindlalt püsti püsiks, peab poti servani jääma paar-kolm cm tühja maad. Sellest 2/3 jääb multši tarvis.

Meie kasutame multšiks graniidipuru terasuurusega 2−6 mm: on nägusam ja kaitseb mullapinda ka kuivamise eest. Proovisime ka kergkruusa (2−4 mm), ent sellega oli häda − kuna kergkruus on veest kergem, kipub ta pealtkastmisega potist välja ujuma ja satub igale poole sinna, kuhu teda üldse vaja pole.

Kruus ei sobi aga multšiks ega ka drenaažiks, kuna sisaldab paasi, mis mullasegu pH paigast nihutab ja seeläbi kaktuste kasvu pidurdab.

Istutamise ja kastmise vahele peaks jääma vähemalt nädal. Suurematele taimedele pole probleemiks ka topelt pikem paus: nii jõuavad juurevigastused kenasti armistuda, ning oht, et taim pärast istutamist mädanema läheb, on üsna väike.

Kaktustest ja nende kasvatamisest lugege põhjalikumalt Harri Poomi raamatust “Kaktused kääbustest hiiglasteni” (Varrak 2012).

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare