Agressiivsed juurvõsulised aiaasukad

Arvatavast amuuri siidpöörisest kirjutasin ma ka aasta eest. Juba siis kurtsin, et tegu on hirmsa umbrohuga. Et sain ta paar aastat tagasi ühe väga kuivetunud nääpsuna ja suvalt torkasin peenrasse. Vastu ootusi ärkas taim elule ja õige ruttu pistis juba peenrast eemal murust jõulisi otsi välja.

Seejärel kolisin tema tiigi kalda kõrgele pervele, ümbert niidetavale alale. Et lase loob seal piiratuna ilusa klumbi. Sest ilus see punakate õisikupeadega siidpööris ju tõesti on.

Aga õige pea hakkas sealgi eemale murusse siginema siidpöörise kiirekasvulisi liblesid. Just siis, mullu kirjutasingi, et peaks ta kiiremas korras metsaaia tiigisaarele kolima. Paraku selgus 2013 kuumal suvel, et metsaaias kuivavad sademetevaesel ajal tiigid ära. Ja asi siis amuuri siidpöörisel niiskel liivapinnasel kiiresti roomata lähima kaldani! Igatahes olin laisk ja toona jäi kolimine ära ning taim endisele kohale.

Tänavu juunis avastasin ehmatusega, et siidpööris on oma võsusid maakamarast üles visanud juba mitu-mitu jalga eemal. Kohe on ta otse tiigikaldal väljas, peagi ka sauna terrassi all, et siis ükskord põrandalaudade vahelt välja trügima hakata! Ja mis saab sellest muidu toredast saunaesisest looduslikust ristikumurust, kui seal ülikiirekasvulised siidpöörise libled kogu aeg üles turritavad?

Käigupealt võtsin vastu otsuse: see liik ei sobi aeda, see tuleb hävitada. Muidugi, laisk nagu olen, ei hakka ma juurimistööga vaeva nägema. Loodan, et ehk saab veel pideva niitmisega temast lahti.
Üleüldse ei armasta ma liiga agressiivseid juurevõsulisi taimi. Näiteks 15 aasta eest tõin Kõpu liivarannast astelpajuvõsu ja istutasin suure hoolega tiigi taha halli käpa lilleniidule. Õige pea ilmus ei tea kus eemal hulk juurevõsusid. Edaspidi niitsin armutult need kõik maha. Ja astelpaju enda raiusin kah maani.

Nüüd seisan valiku ees, mida teha läikiva hõbepuuga? Ta on tegelikult nii paganama ainulaadselt ilus, eks ole? Ja õite lõhn on omapärane, tugev: eemalt üsnagi meeldiv, lähedalt paraku kahtlaselt vänge. Teist nii metalliläikelist põõsast meie aedades ei leidu. Aga need hirmsad juurevõsud! Paar aastat püsis istikunääps paigal, nüüd on pool heinamaad hõbedasi võrseotsi täis. Mida teha??

Igatahes, jutu alguse juurde tagasi tulles: amuuri siidpöörist ei soovita ma küll kellelegi. Võib ju ta istutada piiratud nõusse vms, aga kui ta ikkagi peaks sealt välja hiilima... Piisab täiesti hiina siidpöörisest ja tema sortidest. Nemad püsivad ilusasti klumbina ühe koha peal ega kipu aeda vallutama.