Aiapäevik: kevade tulemine
Õhtupoolik. Lõoke sirtsatas! Jah, oligi tõesti. Nägin ülelennul põhja poole tõttamas üht lindu. Põgus ülelend ja üksainus sirtsatus, aga kahtlust pole. Nagu sutsakas käis läbi lõokest kuuldes ja nähes. Kevade saadik!
10. märts. Päike, +3 kraadi, superkevadine. Käina kandis on hoovides suured lumevabad laigud, ka põldudel turritavad esimesed nukid välja. Käinast sain aiapoest Maretilt muuseas väikse sõrmeküüne suuruseid krimpsus mugulaid. Kuuluvad need Cyperus esculentus nimelisele tegelasele. Aafrikas olla levinud toidutaim, mugulad pähklimaitselised. 3 jala kõrguseks kasvav taim meenutab mingil määral papüürust. Tegelikult ongi nad ühe ja sama lõikheina perekonna liikmed. Eestis leidub pruuni lõikheina, LK 2, Peipsi ääres, üheaastane kribu. See 9. tsooni eksoot tuleks ette kasvatada, sügisel mugulad üles võtta ja toas säilitada.
11. märts. Rookisin eile õhtul viigikaktuse (Opuntia humifusa) talvetuiskude lumemassist välja, et ta ei peaks suladega seal hauduma. Maa on veebruari –25 kraadiste pakastega ära külmunud. Eks pea seda okkalist siili nüüd kuuseoksaga igaks juhuks mõnda aega päikese eest varjutama. Igatahes paistab teine ilusasti talvitunud olevat. Paks lumi on viigikaktuse maadligi litsunud ja täna näeb ta lahti sulanult välja nagu kuhil rohelisi astlalisi pannkooke.
Muud vabanenud haljust siin mäekünkal: ibeeris, lavendliotsad, kivirikurosetid, tüümian, mägi-piparrohi… Lüüdia leetpõõsas vastu müüri on kui sasine roheraagne segadik. Paganama hea on jälle rikkalikku haljust näha ja taasavastada kõike siia kokku kuhjatut!
Ja veel: üks läbi müürijalami tunginud müürililleväät on täiesti haljas, isegi õiepung otsas. Eks paks lumi kaitses. Üleval müüri peal on nad pruuniks külmunud.
12. märts. Päike, temperatuur tõusis korraks + 5 kraadini. Ühel välja sulanud Castanea sativa’l on võrsed lõhki külmunud. Samas suurem isend teisal paistab ilus olema. Üldse käituvad need poe kastanitest tärganud tegelased suhteliselt erinevalt. Aga hea, kui ühegi suure viljuva kastanipuu neist saaks. Siis tähendaks tulevikus oktoobrid kastanikorjamise ja kastanisöömise aega.
Esimest aastat talvitunud Ilex altaclerensis’tel on lahti sulanud lehed haljad. Vara veel muidugi hõisata, aga isegi see on suurepärane tulemus. Ikkagi hübriid väga külmahella madeira iileksiga, kellelt ta on pärinud omapärased suured, väheastlalised lehed.
13. märts. Pilves, ent julgelt +5. See juba läheb! Õhk on mahe ja hea. Lõoke sirtsus pealelõunal mõnda aega. Lumikellukesed uhkeldavad valevate õienuppudega. Näsiniin nende kohal küll punnitab oma õiepungi, ent ei kiirusta neid siiski paotama.
Välja sulanud igihaljas mürt-piimalill konkureerib oma eksootilise väljanägemise poolest igati viigikaktusega. Ta võrsed meenutavad pikki suuri rohelisi käbisid.
Lumi vajub kokku, siiski on seda veel kõikjal ohtralt. Muuseas on paljastunud juuno iirise sihikindlalt üles turritavad värsked otsad. Nii vara? Ju siis peabki sedasi olema. Iseenesest on ta pärit sealt kuskilt kontinentaalselt Iraani või kesk-Aasia aladelt, kus öösiti võib päris külm olla. Selle iselaadse sibuliirise õitseaeg on meil alles maikuus.
Ahjaa, keskpäeval käisin Kärdlas. Kajakad kisasid linna kohal. Jah, muidugi, meri on üle kuu taas täiesti vaba! Samal ajal toimivad ida pool saarestikumeres endiselt kõik jääteed.
Loojangul kandub läbi vaikse õhu tasaseid kauneid flöödihääli. Musträstas! See on vaieldamatult alati märtsikuude ilusaim, hingeminevaim kevadelaul. Veider, kuis need muidu kärsitult ringi sablivad tsägistavad linnud märtsiõhtutel aja maha võtavad, et sellist mõtlikku meloodilist armuhüüdu oma nokast esile tuua.
14. märts. Lõuna paiku tõusis temperatuur varjus +8 peale! Taanduv lumepiir on kiviktaimlas paljastanud erinevate Pärsia tulpide sügisel pudenenud seemneist tekkinud loendamatu hulga tõusmeid. Muude tulpide lehed peenraotsal on juba õige lopsakad.
15. märts. Kärdlas Uue tänava pervel haljendavad krookuselehed, õienuputeravikud keskelt välja turritamas.
16. märts. Kiviktaimlas on vöötkrookustel (Crocus zonatus) lehed väljas. Selle Liibanoni kandist pärit liigi poes müüdavad sibulad kipuvad olema kahjuks vaid pealsete kasvatajad, sügiseti ei ilmuta nad mingeid õisi, nagu peaks.
Ämblik tõttab juudapuulehiku all. Teisal, kivimüüril, peesitab kärbes, tehes sekka vilkaid õhusööste.
18. märts. Kevade tulek on viimastel päevadel kahjuks üksjagu takerdunud. Öösiti külmetab tublisti, päeval sulatab vaid päiksepaistelistes kohtades. Kuid nii või teisiti, Kärdlas on võimalik juba ka õitsvaid märtsikellukesi näha. Nojah, mis neil viga nii vara uhkeldada – kasvukoht ju sooja majaseina ääres.
