Aiapidaja kogemus: Eesti külm talv paneb kompostris töö seisma
Kataloogikaubamaja Hobby Hall oli Eestis üks esimesi, kui mitte päris esimene, kes hakkas pakkuma mitmes suuruses kompostreid.
Ostsin oma 2001. aastal, omamata vähimatki ettekujutust, kas toona makstud hind oli õiglane või liiga kõrge, sest teised samalaadsed kataloogid ei pakkunud midagi.
Praegu julgen öelda, et kui on selline ost plaanis, siis tuleb helistada läbi kõik aiandustarvikutega kauplejad teie kandis, et pakkumisest üldse ülevaadet saada.
Hobby Halli Juwel-tüüpi kompostrid on diskreetselt tumerohelist värvi ja sobivad suurepäraselt meie valdavalt nõukogulike mõõtmetega u 600 m² kodukruntide aedadesse. Ei torka silma ja kõdunemist ei saada iseloomulik odöör.
Ilmselt on õige ka lubadus kiirest kompostmullast, kuid Juwel oma õhuvahetussüsteemil toimiva kompostimisega ei ole Eesti tingimustesse päris sobiv. See komposter nõuab pikemat sooja aega, mis tagaks piisava pikkusega perioodi kõdunemisprotsessiks. Panin tähele, et kui ilm läks ikka väga külmaks, lakkas igasugune toimimine, kuid ühe talve puhul, mil miinuskraade peaaegu ei olnudki, jätkus mikromaailma tegevus aastaringselt ja silmaga oli näha, kuidas talvised köögijäätmed kõdunesid. Siiski sain esimese kompostmulla alles kolme aasta möödumisel.
Peab olema väga tähelepanelik, mida komposterisse pannakse. Kiiresti kaob sealt muruhake, lillepealsed, seevastu sügisestele puu- ja põõsalehtedele ei pruugi ruumi jätkudagi, eriti, kui teil tuleb koristada oma krundist väljapoole jäävat ala. Mitte kuidagi ei kõdune väiksemadki puuraod, isegi pojengivarred tulevad kompostiga uuesti päevavalgele.
Kui kodus on inimesi, kellel meeldib süüa sildistatud banaane või õunu, siis peab jälgima, sest nende kleepsud kompostris ei kõdune ja neid on tülikas pärast välja sorteerida.
Kompostimisprotsessi on võimalik oluliselt kiirendada. Ostsin mõne aasta eest kastikese Soome päritolu kiirendajat, mis mõjus küll efektiivselt (järgmisel kevadel oli kompostris üpris palju uut mulda), kuid maksis ka suhteliselt palju (ligi sada krooni ja sellest sai kaks korda kompostrisse raputada valge korra miskit ainet).
Mõistlik on kallata aegajalt kompostrisse kasvõi nõudepesuvett, eriti juhul, kui suvel toimub elu, söömine ja nõudepesu peamiselt õues.
Kunagiste aianurka laudadest ehitatud kompostrite eeskujul pole vaja Juwelis kompostitavat segada, kõdunemine toimub omasoodu.
Kahjuks ei ole plastist moodulitest komposter kuigi turvaline näriliste eest.
Kompostri põhja alla käib roostevabast terasest võrk, mis laseb mikromaailmal vabalt liikuda, kuid tõkestab tee närilistel.
Kompostri esi- ja tagaküljel on alumisel moodulil koht, kust kinni võttes saab esipaneeli mulla välja võtmiseks ära tõsta. Olin üsna üllatunud, kui avastasin, et rott oli selle ava endale parajaks närinud. Ava sulgemine plekitükiga ei aidanud, sest tark loom ronis mööda kompostri konstruktsiooni kaane alla ja näris ennast sealt sisse. Kui sulgesin sellegi tee maitsvate jäätmete juurde, tegi pantsaba teisele küljele uue augu. Mitmel korral olen tema kaevandusshahtid veega üle ujutanud ja ka rotimürki pannud. Niisiis peab arvestama, et plastist kompostrid ei pruugi olla närilisekindlad.
Tõsi, rott leidis tee kompostrisse õunarikkal sügisel, mil komposti materjalis oli palju õunajäätmeid. Olen lugenud, et just eeskätt õunaseemned pidavat avaldama soodsat mõju rottide seksuaalsusele, sest millegi muuga ei oska ma tolle sügise rotinuhtlust kompostris selgitada. Hiljem on rotisurve jäänud nõrgemaks. Võimalik, et mingil määral on mind aidanud naabrinaise kass, kellele meeldib soojal ajal kompostri kaanel peesitada ja ümbruskonda silmas pidada.
