Aktiniidia ehk põhjamaa kiivi on tõeline C-vitamiinipomm
Aktiniidia kuulub aktiniidialiste (Actinidiaceae) sugukonda kahekojaliste heitlehiste puitliaanide (Actinidia) perekonda, mis on esindatud 40–60 liigiga, millest enamus on levinud Ida-Aasias ja Jaava saartel.
Eestis on aktiniidiatest levinum roosalaiguliste lehtedega südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta), katsetada tasuks ka teravahambalise aktiniidiaga (A. arguta).
Parimateks koduaia marjakultuurideks loetaksegi mõlema mainitud liigi ristandeid. Looduslikult kasvavad mõlemad liigid Kaug-Idas, kus võivada kasvada 20–30 m pikkuseks, Eestis aga mõnest meetrist kuni kümne meetrini.
Ilutaimena on Eestis tuntumad mõru aktiniidia ehk jaapani aktiniidia (A. polygama) ja purpuraktiniidia (A. purpurea).
Aktiniidiate koor, aga eriti juurekael evib palderjanilõhna, mis meelitab ligi kassid, kes võivad noore istandiku praktiliselt hävitada. Seega on oluline kaitsta noort istandikku, piirates selle aluselt traatvõrguga. Aktiniidiate eluiga on heades tingimustes 80–100 aastat.
Südaja aktiniida lehed on piklikmunajad 10–15 cm pikad, südaja alusega, 2–7 cm rootsuga. Teda kohtab Kaug-Idas sega- ja lehtmetsades, kaljudel 1000–1800 m kõrgusel mere ääres. Kultuurtaimena kasvatatakse alates 1855. aastast. Isastaimede õied on emastaimede õitest suuremad. Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks. Selline pulmarüü püsib paar kuud. Õitseb meil juuni esimesel poolel, õitsemisaeg pea 20 päeva. Õied on valged, lõhnavad, mitme kaupa lehtede kaenaldes. Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui õied öökülmade tõttu kahjustatud saada.
Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi.Viljumiseks istutada isastaim emastaimede vahele. Saagi saamiseks peaks 4 kuni 6 emastaime läheduses kasvama üks isastaim. Õitsemisest kuni viljade valmimiseni kulub südajal aktiniidial 70–80 päeva. Viljad on silinderjad kuni 1,8 cm pikad tumerohelised mustade triipudega, söödavad aromaatsed, maheda maitsega.
Marjad varisevad kiiresti ning sellepärast tuleks marjad koristada nädal enne täielikku valmimist. Küpsed marjad meenutavad maitselt mõneti ananassi. Ühelt liaanilt võib Eestis saada 1–3 kg marju, kultuursortidel 2–3 korda rohkem. Sügisel värvuvad lehed roosaks, kollaseks, helekollaseks või lillakas-punaseks. Kõrge külmataluvusega, kuni –45 °C. Külmaõrnad on aga taimede noored võrsed, eriti mai lõpul, kui põõsastel on väikesed lehed. Sellise kahjustuse võimalus on veelgi suurem Mandri-Eestis ja madalamates kasvukohtades. Hoonete seinte lähedus peaks öökülmaohu praktiliselt välistama.
Aktiniidia kasvab hästi nõrgalt happelisel või neutraalsel mullal, väga pinnalähedase juurestiku tõttu ei talu kergeid liivaseid aga ka sademetevett mitte läbilaskvaid kasvukohti. Kui muld on viljakas, ei vaja ta ka igal aastal väetamist, küll aga multšimist.
Marjade biokeemiline koostis ja raviomadused
Esmalt tuleks rõhutada fakti, et 700–800 g aktiniidia marju katab täiskasvanud inimese aastase C–vitamiini puudujäägi, eeldades et marjad säilitatakse sügavkülmas. 100 g südaja aktiniidia marju sisaldab 1000–1500 mg% C-vitamiini (teravahambalisel aktiniidial on see näitaja 10 korda väiksem). Seega suudab aktiniidiaga võistelda ainult kibuvits ja toores kreeka pähkel.
Viljades on suhkruid 4,4–13%, orgaanilisi happeid 1,1–2%, pektiini 0,95, värv- ja parkaineid 0,6%. Aktiniidia sisaldab veel karotiini (0,3 mg%), B1- ja B2-vitamiini, P-aktiivseid aineid ning mineraalainetest piisavalt kaaliumi (130–210 mg%), fosfori (36–40 mg%), magneesiumi ja rauda. Mikroelementidest on aktiniidias enim tsinki.
Südajas aktiniidia on seega väga hea immuunsüsteemi tugevdaja, vererõhu
alandaja-reguleerija ja südametegevuse ravija, seedetegevuse parandaja.
Allikas: "Puud ja põõsad toiduks ja raviks", Maalehe Raamat
