Tulnukas Vehemere äärest

Kaalikas (Brassica napus subsp. napobrassica) kuulub ristõieliste sugukonda ja kapsasrohu perekonda. Botaaniliselt on tema lähim sugulane raps ehk õlikaalikas. Väga vana kultuurtaim kaalikas pärineb ilmselt Vahemere maadest. Arvatakse, et teda tunti juba vanas Kreekas ja Roomas. Laiemalt hakati söögikaalikat viljelema XVII sajandil.

Kaheaastane taim kasvatab esimesel aastal lehekodariku ja paksenenud peajuure ehk juurika, teisel aastal aga 1–1,5 m kõrguse harunenud õisikuvarre, millel arenevad õied ning valmivad seemned. Juurikas on enamasti lapik või lapikümar ning suurem osa sellest ulatub tavaliselt mullast välja. Juurika mahlane sisu on olenevalt sordist kollane või valge.

Kaalika hallikas- või sinakasrohelised pikarootsulised lehed on sügavalt lõhestunud. Seemnete idanevus säilib 4–5 aastat.

Maitsev ja tervislik

Kaalika maitse oleneb suhkrute ja eeterlike õlide sisaldusest, toiteväärtuselt on ta aga köögiviljade hulgas esimeste seas. Eriti tähtis on kaalikas vitamiinide ja mineraalainete allikana. Juurviljadest on ta kõige suurema C-vitamiini sisaldusega, ka säilitamisel ei vähene vitamiinisisaldus oluliselt. Seetõttu on kaalikas kasulik just kevadtalvel. Rohkem vitamiine sisaldavad kollase sisuga sordid. Süües saame veel B1-, B2-, PP-vitamiini ja karotiini, mineraalainetest aga kaaliumi, kaltsiumi, naatriumi, magneesiumi, fosforit ning rauda.

Toiduks võib tarvitada ka taime C-vitamiini rikkaid lehti, nende mõrkjas maitse kaob keetes.

Ravimköögiviljana on kaalikat pruugitud südamehaiguste, kurgupõletike, külmetushaiguste ja unetuse puhul ning ka valuvaigistina, haavaparandajana, bronhiidi ja astma leevendajana. C-vitamiini rikas kaalikas peab kuuluma väikelaste menüüsse, kaalikahautis sobib hästi dieedipidajale.

Kaalikatoite maitsestades ärge unustage majoraani, basiilikut, aed-liivateed, köömneid ja muskaatpähklit.Tervet artiklit loe ajakirja Maakodu novembri numbrist