Alpikann kasvab ja õitseb ka varjulises aianurgas
Paraku ei ole mu alpikannivaimustust seni eriline edu saatnud. Esimesed naapoli alpikanni mugulad mädanesid 2008. aasta väga vihmasel suvel lihtlabaselt ära, järgmised on kah üsna pirtsakateks osutunud. Nad peaks õitsema juba septembris, kuid endiselt vaatas vastu lage must muld. Alles oktoobris ilmus esimene arglik kahvatulillaroosa õieke. Jee!
Käina lähedal asuvas Utu aias edenevad alpikannid aga täitsa hästi. Ühes üllatavalt varjulises ja kaitstud aiaosas kasvab Taavi Tuulikul 3 liiki alpikanne. Nad pole mõistagi sellised suured ja lopsakad kui poealpikannid, kuid on ometi igati ehtsad.
Viinakuu keskel õitsesid parajasti naapoli alpikannid, hakates sekka esimesi lehti ilmutama. Igihaljas euroopa alpikann õitses ka. Tihe mustriline lehepuhmas rohkete õitega tekitas vägisi mulje õrnukesest potitaimest. Tegelikult ulatub euroopa alpikanni areaal Kesk-Euroopasse välja ja seega peaks siinmail tegu igati perspektiivse liigiga olema.
Ümaralehisel alpikannil (Cyclamen coum) paistis vaid lehti. Seepärast, et ta õitseb kevadel, kusjuures iseäranis vara, üsna ühel ajal lumikellukestega.
Sellest eraldatud alpikannide kasvukohast sai mu aiakülastuse lemmik. Ei oska seletada, miks need lilled mind nõnda lummavad. Vahest ka seetõttu, et mõeldes alpikannidele, ei seostu mul silme ees enam esmajoones tavalised potitaimed, vaid suurepärased vahemerelised looduspildid nende kodumaalt. Muide, Utus tunnevad alpikannid end nii hästi, et annavad suisa isekülvi. Kusjuures eriliselt huvitav on äraõitsenud varre käitumine: see tõmbub maapinna lähedale kokku tihedaks vedruks.
Üheks Utu aia reeglipäraseks osaks on igat masti sõnajalad. Meie tingimustes ühed iselaadsemad on kindlasti talvehaljad tervelehised keel-raunjalad (Asplenium scolopendrium). Sellel liigil on rohkesti sorte, neist ‘Crispumi’ voldilislopsakate puhmaste kohta leiab mõnigi üsna kohatu võrdluse suvalise salatiga.
Alpikannide vahel elutses ka tume sulglehine tähk-roodjalg. Seda liiki on korra leitud kasvamas isegi Eestist, siitsamast Hiiumaalt, 30 aasta eest, Pühalepa kiriku kiviaialt. Võibolla hävist ta järgnevate karmide talvede tõttu.
Üheks aia isepärasuseks on ka erinevad näsiniineliigid. Kui valgeõielised harilikud näsiniined tunnevad end jätkuvalt suurepäraselt, siis paari teise liigi võttis viimane talv peaagu täiesti ära. Palu-näsiniinest võib ehk kuidagi aru saada (madal igihaljas vahemereline kääbuspõõsas), kuid Daphne tangutica puhul tundub see pisut imelik. Ikkagi Siberist ju pärit! Kirjanduse andmeil kasvavat see igihaljas põõsas suisa maksimaalselt 10 jala kõrguseks, pannes imestama, kuidas seal karmis Siberis üldse leidub taoline muidu nii vahemerelise väljanägemisega tegelane.
Et vältida veel kolmandagi loo tekkimist, katsun ülejäänud Utu aia vaatamisväärsused vaid põgusalt ära nimetada. Nagu Sarve rannast pärit leinamänni poogend ja kaugele karamellilõhna levitanud juudapuulehik. Siis viljunud suurelehine tobiväät ja iselaadne sõnajalapuhmas, kes osutus hoopis lõokannuseks. Viimane on küll paras kurioosum. Nõiapuu oli juba keset viinakuud täies õies. Ja kraavi kaldal kõrgus vapustavalt vägev kilplehe kalifornialik tihnik. See tore liik nõuab taoliseks vohamiseks kindlasti juureotsi pidi vee servas kasvamist.
Siis paistis seal suure kuldokkalise kalifornia ebaküpressi naabruses madal saasabambus. Tolle agressiiviku kasvukoha on Taavi Tuulik kindlalt piiretega eraldanud. Suuremas aiaosas võiks aga temast ehk saada ülihea pinnakattetaim. Puudutasin seda puhmast ja vastu kõlas üllatavalt tugev sahisev heli. See kõrvupaitav julge lehekahin jäi mul meeltesse veel pikalt kummitama.
Oeh, ei jõua ma siinkohal üksipulgi kõiki nimepidi üles lugeda. Vaid soo-kammheina (Spartinia pectinata) nimetan veel ära. Varem kutsuti teda harilikuks espartoks, ent kodune kammheina nimi on kindlasti väga õnnestunud valik. Põhja-Ameerikas on see kõrreline tavaline umbrohi, levides Põhja-Kanadast Texaseni, teisalt idarannikust pea mandri lääneservani. Tegemist on tüüpilise preeriate liigiga, kes eelistab niiskemaid kasvukohti. Meie tingimustes on aga tegu ühe muljetavaldavaima aiakõrrelisega. Jalamaid sai temast bambuse ja siidpöörise kõrval mu lemmikkõrrelisi. Tuules lainetavad pikad peened lehed loovad äärmiselt lummava pildi, manades silme ette jõevoolus voogava veetaimestiku. Ja siis muidugi see gigantne kasv: õisikupead ulatusid Utus üle me peade, ehk siis vähemalt 7 jala kõrgusele. Kuna tegemist on väga jõulise liigiga, siis on ta ideaalne kuskile avarale aasale. Umbrohtumist kammhein ei karda, pigem peab ta just eraldi uhkeldama, et saaks niitmisega tema edasitungimist piirata.
Lahkumisel jäi silma veel üks väga ameerikalik pilt. Veidi metsistunud heinamaalapp oli täis pikitud roosakaid sügisastriõisi.
