Alpikannile meeldib jahedus
Alpikann on pärit Kaukaasiast. Tänapäeval kasvab ta looduslikult Alpides, Vahemeremaades ja Iraanis.
Liigid erinevad teineteisest eelkõige taime ja õite suuruselt ning kasvukiiruselt. Saadaval on erikujulisi, nagu näiteks käharate äärtega, kahevärvilisi ja täidisõielisi sorte. On nii varajaseid kui hiliseid sorte.
Nõuandeid alpikanni hoolduseks
Õitsev alpikann tuleks paigutada aknale võimalikult lähedale, kuid ereda päikese eest varjatud kohta. Sobivaks kohaks ei ole ka toa keskpaik või suisa toa tagumised nurgad, kus on väga vähe valgust.
Kõige sobivam temperatuur on alpikanni jaoks 10-16 kraadi. Muld võib kastmiste vahepeal kergelt kuivada.
Et leherootsud ja õievarred mädanema ei läheks, kasta nii, et vesi ei satuks mugulale. Potialusele kogunenud vesi tuleb ära valada.
Veel parem on taime kasta alt, ka siis tuleb mõne aja möödudes imamata jäänud vesi aluselt ära valada, ikka selleks, et juured mädanema ei läheks. Alpikanni tuleb korrapäraselt väetada (umbes kord nädalas) kogu õitsemisperioodi vältel (septembrist-veebruarini). Õitsemise järel taim puhkab mõned kuud ja siis tuleb ka vähem kasta. Sel ajal võib taime vajadusel ümber istutada.
Alpikann ei taha tuuletõmbust, siis vajuvad lehed ja õied longu. Kui toaõhk on liiga kuiv, võib alpikanni lehti piserdada, kuid mitte piserdada õisi. Need muutuvad siis ruttu inetuks. Kui alpikanni lehed muutuvad kollaseks ja õied närbuvad liiga kiiresti, viitab see tavaliselt liiga soojale kasvukohale või vähesele (ka liigsele) kastmisele.
Õitsenud varred ja kolletunud lehed eemaldatakse mugulalt järsu tõmbega, kuid nii, et mugul potist välja ei tuleks. Tõmbamise hetkel võiks mugulat teise käega kergelt toetada. Lõikamine pole hea, sest allesjäänud tüükad on hea koht mädanikele ja sealt levib see soodsates tingimustes ka mugulale.
