Aprikoosi- ja virsikusuvi
Kaks aprikoosipuud ja virsikupuu kasvavad meil suures ja kõrges kasvuhoones. Sel aastal oli jahe kevad ning kui nad läksid õitsema, siis väljas ei lennanud mitte ükski putukas, kes oleks võinud aprikoose tolmutada. Päike küll küttis kevadel kasvuhoone soojaks, aga õues lõõskas külm tuul.
Varasematel kevadetel, kui kasvuhoone uks sai päeval lahti lükatud, siis esimesed abilised tolmutamas olid maamesilased. Nad tegid küll vahel koledat häält, aga neist oli aprikooside puhul palju abi.
Minu aprikoosid ja virsikupuu on ostetud Lätist. Läti aednikud räägivad, et virsikupuu on isetolmleja ja aprikoos risttolmleja. Nii nad müüvadki sageli sordi juurde ka metsiku aprikoosipuu. See pidi olema kõige parem tolmuandja.
Minul on kasvuhoones ainult sordid ja olen saanud mõnel aastal ka väga hea saagi.
Ka meie puukoolid müüvad aprikoosipuid, märkega isetolmleja. Ei oska kommenteerida. Võib-olla ongi uuemad sordid isetolmlejad, kuigi kaldun arvama, et see on kaubanduslik trikk. Küll see selgub mõne aasta jooksul, kui need nn isetolmlejad hakkavad õitsema.
‘Velta’, ‘Lasma’, ‘Maira’
Mul oli aastaid neli sorti aprikoose: ‘Velta’, ‘Lasma’, ‘Ritausma’ ja ‘Dzintars’. Kõige maitsvamaks osutus ‘Velta’. Ühe puu viljadest jätkub tervele perele ja jääb ka külalistele maitsmiseks.
Eelmisest aastast on mul alles vaid kaks sorti: ‘Velta’ ja tolmuandjaks ‘Lasma’.
Virsiku ‘Maira’ tõin kasvuhoonesse umbes kümme aastat tagasi. Juba kolmandal aastal hakkas ta kandma.
Suured punapõsksed virsikud olid minu jaoks vesised. Tegin ka vea, istutasin ‘Maira’ kasvuhoone keskele ja seal hakkas ta kannatama kedriklesta all.
Ühel Läti reisil kurtsin ‘Maira’ vähest magusust ja vesisust sealsele aednikule. Ta ütles, et tal on nimetu rahvaselektsiooni sort ja väga heade maitseomadustega. Ta rääkis tõtt.
Istutasin uue virsikupuu kasvuhoone ukse juurde, et õhk liiguks rohkem ja et teha kedriklestade elu raskemaks. Ei saa öelda, et virsikul ukse juures kedriklesta üldse peal pole, aga kahjur on siiski kontrolli all.
Uus nimetu sort pole ehk nii punapõskne kui ‘Maira’, aga ta ei jää maitselt sugugi maha lõunas kasvavatest virsikutest.
Aprikoosid ei kannata õnneks kedriklesta all.
Suvega paar meetrit
Probleemiks on aprikooside ja virsiku väga kiire kasv, suve jooksul nad sirguvad 2−3 meetrit. Ja kuigi kasvuhoone on kõrge ja avar, jõuavad oksad juba suvel siin-seal vastu kilet. Et kilet säästa, tuleb need oksad maha lõigata.
Varem tegin vea, kärpisin ülemäära pikad oksad lühemaks. Sügiseks kasvasid kärbitud oksad uuesti välja ja nendele ei tekkinud enam õiepungi − jäin järgmisel aastal saagist ilma.
Nüüd lõikan pikemad oksad üldse välja ja järgmisel aastal teised eriti pikad oksad. Nii säilitan saagi.
Aprikoosid saavad küpseks juba juuli keskpaigas, virsikud kuu aega hiljem.
Minult küsitakse sageli, kas aprikoose ja virsikuid saab meil ka avamaal kasvatada. Aprikoose avamaal kasvatatakse. Peab olema soe tuulevaikne kasvukoht.
Olen ise kaks aprikoosipuud aeda istutanud. Sort hukkus esimesel talvel, metsik tolmuandja pidas väljas vastu paar aastat.
Kui pärast aeda istutamist on paar leebemat talve, siis jõuavad taimed kohaneda ja talvekindlus tõuseb.
Virsikupuudega peab rohkem õnne olema. Nad on soojanõudlikumad kui aprikoosipuud.
Ühel kevadel mõtlesin, et võiks aprikoose paljundada. Muretsesin pookealuseks haralise ploomipuu ehk alõtša. Pookisin mitukümmend aprikoosi, aga mitte ükski ei läinud kasvama.
Millele pookida
Rääkisin oma äpardumisest Riia botaanikaaia ühe töötajaga, kes tegeleb seal aprikooside ja virsikutega. Ta ütles, et alõtša sobib pookealuseks virsikule, aga mitte aprikoosile. Samas seisab jälle ühe meie puukooli kodulehel, et nii virsikud kui ka aprikoosid on seal poogitud alõtšale!
Lätlased ja teised asjatundjad soovitavad aprikoosid pookida kas metsikule aprikoosile või harilikule ploomipuule. Kui ploomipuul pookida meetrikõrgusele tüvele, annab see aprikoosile tugevama ning haigus- ja talvekindlama tüve.
Probleem tekib juhul, kui pookida omajuursele ploomipuule – siis olete hiljem hädas juurevõsudega.
Teine võimalus on pookida alõtšale poogitud ploomipuule. Siin on tegu topeltpookimisega.
Minu tõde pole lõplik, aga tahtsin lihtsalt teistega jagada enda kogemusi.
Aprikoosisalu Soinastes
Umbes 30 aastat tagasi tõi Jaan Tänavots Lätist kamalutäie ärasöödud aprikooside seemneid ja külvas need Tartu botaanikaaias maha. Botaanikaaiale kuuluvas Soinaste aias rajas ta väikese aprikoosisalu. Selles oli ehk paarkümmend puud.
Olid soojad talved ja aprikoosidest sirgusid ilusad puud, mis hakkasid ka saaki andma. Nende hulgas oli kõike: nii maitsetute viljadega taimi kui ka mõned sellised, mis andsid väga maitsvaid aprikoose.
Oli juttu nende väärtuslike hübriidide paljundamisest, aga sinna see jäigi. Tulid karmimad talved ja aastatega aprikoosisalu hävis.
Ma ei tea, kas mõni huviline viis Soinaste aprikoosisalust paljundamiseks pookoksi − ehk on mõni väärtuslik aprikoos siiani säilinud.
Kui teil on suurem ja soojem päikeseline aed, võiks Jaan Tänavotsa eksperimenti korrata. Suurema hulga metsikute hübriidide puhul on tõenäoline, et võib saada ka mõne väga maitsvate viljadega taime. Kehvemate viljadega puule võib aga pookida ju midagi väärtuslikumat.
