Rahu pargis oli kodumaiste kuuskede all vahelduseks päris rahustav viibida. Aga juba paistsid aina uued tegelased. Muuseas nägin esmakordselt suurt korgitamme. Erinevalt vanast tuttavast iilekstammest, kelle tume lehestik mõjub veidi raskepäraselt, kätkeb korgitamm oma heletriibulise koore ja ripnevate ümarate lehtedega endas mingit kaselikku kergust.

Mõni miil edasi põhjas, juba Garda järvest eemal asuvas Arcos, kiskus asi aga täiega segaseks. Siin ei kasva mitte ainult harilikud karuspalmid ja kanaari datlipalmid, vaid ka mitmed teised palmiliigid. Ümberringi lumised mäed, all orus aga selline möllamine! Õngitsesin päikseses kuumava kirikuseina äärest ühe mandariinisarnase tsitrusvilja ja sõin selle ära. Kibedavõitu, pagan. Aga ikkagi oma käega keset Alpe noppida tsitrusvilja – see on tase.

Linnapargis uhkeldasid vägevad seedrid, leidus jupike mürdihekki, murus toretsesid ürgsed palmlehikud ja arvatavad austraalia heinpuud. Ka puusõnajalg jäi ette – paarimeetrise tüvega Dicksonia antarctica.

Oeh, ära kippus väsitama see imestamine, et kuidas ikka on võimalik selline kliimaparadiis nii kaugel põhjas. Samas silmasime mitmetel palmidel külmavõetud lehti, ka banaanid on talvest kõvasti räsida saanud. See tuletab meelde, kui piiripealne säärane näiline troopilisus siiski on.

Järgmiseks jõudsime Parco Arciducalesse, ehk Arco arboreetumisse. Kitsukesele alale on kokku kuhjatud suurepärane puudevalik. Esmalt sisenemisel vägevad iilekstammed. Garda järve ümbrus on eraldi seisev väike osaareaal, kus see muidu Vahemere rannalähedasi piirkondi asustav igihaljas tamm looduslikult kasvab.

Kohtasime tüüpilisi mediterraanseid liike. Oli mandlipuu, oli granaadipuid, mastikspistaatsiaid, spartsiume, 4 m kõrgeid pukspuid ja suisa sama uhkeid külmahellu mürte. Isegi soojanõudlikud jaanikaunapuud olid esindatud, tumedad kaunad magusalt lõhnamas.

Sukeldusime karuspalmitihnikusse, mille varjus ei suutnud kasvada pea ainuski rohulible, vaid palmide endi järglased. Rada viis läbi bambusvarte rägastiku. See oli ikka juba n-ö päris bambus, toekate hiidkõrreudjakatega. Oli mehhiko küpresside salu, trehvasime paari eukalüpti.

Täiesti uskumatud tundusid avokaadopuu ja kaks kampripuud (Cinnamomum camphora). Tundsin kohe, kuidas viimased mulle väga meeldima hakkasid. Kampripuude heleroheline igihaljas lehestik, varisemiselsete punaste lehtede kirja seas, õhus tuntav nõrk mõnus lõhn. Puud valmistusid õitsema. Kampripuud lumiste Alpide orus oli vist mu selle päeva kõige erilisem leid. Sain juurde ühe lemmikpuuliigi.

Muidugi oli super kuuejalase tüveläbimõõduga kaheharuline ranniksekvoia. Mõrkjas okaspuulõhn, muljetavaldav ülespoole sööstmine… Jah, ranniksekvoia võib olla sama meelihaarav ja ilus nagu mammutipuu. Ehk istunuks seal pingil ta all pikemalt, ent juba lähenes usin aednik oma vett sülgava voolikuga ja me pidime taanduma.