Loodusvarjuaed kui igaühe võimalus

Loodusvarjuaed ei ole suunatud millegi olemasoleva vastu ja selle pärast ei pea keegi oma peenraid sööti jätma ega roose välja juurima. Asja mõte on hoopis elurikkuse suurendamises.

Paljudel Eesti peredel on oma koduks peetav paik päikese all jagunenud asukoha järgi kaheks. On linnakodu ja on maakodu. Kuidas keegi oma aega nende vahel jagab, sõltub tahtmistest ja võimalustest.

Loodusvarjuaed kui selline pakub üht nägemisnurka, kuidas vaadata oma maalapikesele ja ka seda, kuidas seda maalapikest seostada kogu ümbrusega. Loodusvarjuaia mõte on suunatud elurikkuse suurendamisele meie ümber ja seda viisil, mis ei nõua inimeselt kangelaslikke jõupingutusi. Kui tunnistame, et oleme osake loodusest, siis võiksime selle meist välja jääva ja suurema osaga palju sõbralikumalt läbi saada.

PÄRIS OMA MAA TAIMED ÜMBER MEIE KODU

Kaks päris oma kodukohta on ka meie perel. Oleme abikaasaga mõlemad maal üles kasvanud, hiljem töö tõttu linnaga seotud, aga laste sündides leidsime, et ka nemad peavad oma varajase lapsepõlve veetma maal. Puhtlooduslik keskkond, kogu oma põimunud mitmekesisuses, on lapsele parim võimalus maailma avastada. Seal õpib ta mängeldes selgeks maailma loomulikud põhiseosed, mis on kõige kindlamaks aluseks kõigile teadmistele. Õpib kas või seda, kust ja kuidas jõuab meie lauale toit. Et porgand mullas ja õun puu otsas vajavad valmimiseks aega. Et ma tahan ja olgu kohe olla pole tihti lihtsalt võimalik.

Meie maakodu asub Läänemaal Hanila vallas Matsalu Rahvuspargi lähinaabruses. Olime end seal juba sisse seadnud, kui ühel suvepäeval saabus meile bussitäis külalisi. Need olid Tartu Ülikooli botaanikatudengid koos juhendajatega. Teiste hulgas ka vana tuttav ülikooli päevilt Kalevi Kull. Tema selle grupi meie poole juhataski. Et olin varem töötanud Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal ja tundsin ümbruskonda, paluti mul näidata meie kandi rikkalikke käpaliste kasvukohti.

Algul polnudki vaja kuhugi minna, sest üks käpaliste kasvukoht ulatub igast küljest meie kahe hektari suurusele maavaldusele. Pole ka ime, sest kinnistu asub allikatoitelise Kiili soo ääres, mis kujutab endast väikest kinnikasvavat jäänukjärve. Kuigi mereni on meilt linnulennult umbes kolm kilomeetrit, avastasid botaanikud peale arvukate käpaliste kohe ka mitmeid rannikule iseloomulikke rohttaimi, mida mina polnud osanud tähele panna. Need on sinna pidama jäänud ajast, mil Kiili soo asemel lainetas madal merelaht.

Peale liigirikka rohttaimestiku kasvab meie maal ka liigirikas puu- ja põõsarinne. Et meie kinnistu oli olnud mitukümmend aastat püsiva asustuseta ja seetõttu tugevalt võsastunud, küsisin Kalevi Kullilt nõu, kuidas oleks mõistlik seda kujundada. Siis tuligi Kalevi Kull välja mõttega, et Eestis on palju liigirikkaid parke ja dendraariume, kuid pole sellist, kus oleks esindatud just pärismaised puud ja põõsad.

Sellest umbes 25 aastat tagasi välja öeldud mõttest hakkaski idanema loodusvarjuaia mõiste. See mõiste haakub kindlasti juba suurt poolehoidu leidnud hüüdlausega “Eelista eestimaist!”.

LOODUSE ELURIKKUS ON MEIE ELURIKKUSE ALUS

Hilisematel aastatel on loodusvarjuaia mõiste laienenud, see on haaranud endasse ka rohttaimed, samblad ja samblikud, seened, samuti selle piiritletud ala loomad ja linnud. 

Pärast mõttevahetusi kaasamõtlejatega oleme kokku leppinud ka asja nimetuses. Keeleliselt on mõiste ehk termin ‘loodusvarjuaed’ tuletatud sõna ‘loodus’, sõnade ‘varjama’, ‘varjupaik’, varjualune’, ‘varje’ (kaitsmise, hoidmise, säilitamise tähenduses) ja sõna ‘aed’ kui piiritletud ala (marjaaed, õunaaed, iluaed jne) tähendusi ühendades.

Sõna ‘loodus’ viitab seosele kogu loodusega. Sõna ‘varju-’ sai aga valitud seepärast, et sarnast tähendust kandvad sõnad ‘kaitse-’, ‘hoiu-’, ‘turva-’ on juba paljudes loodushoiu mõistetes kasutusel. Sõna ‘aed’ viitab aga inimese osalemisele kogu koosluse kujunemisel.

Kõige üldisemalt võib loodusvarjuaeda iseloomustada kui piiritletud ala maastikul, mille kujundamisel osalev inimene lähtub eelkõige kohaliku looduse elurikkusest. Muidugi on loodusvarjuaed seotud kõigi loodushoiu küsimustega.

Loodusvarjuaia mõtte taga on veendumus, et looduse elurikkus on ka inimese elurikkuse aluseks. Inimene võib oma igapäevase tegevusega ümbritseva looduse elurikkust vaesestada, aga ta võib selle elurikkuse säilitamisele ja kasvatamisele ka kaasa aidata. Ja seda saab teha iga inimene isiklikult. Eriti aga need, kelle valduses on mingi maa-ala.

Loodusvarjuaia mõistet võib võtta väga laialt. Ühes selleteemalises kirjas ütlebki botaanik Taimi Paal, et tema jaoks on kogu Eesti üks suur loodusvarjuaed. Inimkonna seisukohalt on seda kogu Maa.

PÕIMEALA ERILISED VÕIMALUSED

Nii nagu kogu maailmas, leidub ka Eestis kõikjal paiku, mis looduslike tingimuste tõttu (mullastik, veestik, mikrokliima, reljeef) on palju elurikkamad kui sama suure pindalaga paigad selle naabruses. Eelkõige paiknevad need paigad üleminekualadel, kuhu ulatuvad mitme koosluse piirid.

Koos Kalevi Kulliga leidsime, et niisuguseid alasid tuleks nimetada põimealadeks. Sellised on näiteks veekogude kaldad, mäenõlvad ja mäejalamid, metsaservad, soo- ja rabaääred. See on ka loomulik, sest seal võivad kasvada taimed kõikidest kooslustest, mis sinna põimealale ulatuvad. Kui põimealale ulatuvad mitmed taimekooslused, on sealne taimestik eriti liigirikas, mis on aluseks kogu paiga suurele elurikkusele.

Põimeala on otsekui teede või tänavate ristmik, kust liigub alati läbi palju rohkem inimesi kui ühelgi sinna suubuval tänaval. Erinevalt pidevalt liikuvatest inimestest ja loomadest jäävad eri teid pidi ristmikule jõudnud taimed sinna pikemaks ajaks paigale.

Ka metsloomadel on oma igapäevased loomarajad ja neilgi radadel on ristmikud. Tihti on need seotud joogikohaga. Tõenäosus, et kohtame sellises paigas palju rohkem eri loomi kui ühetaolisel maastikul, on väga suur. Mõelge vaid kaevule kõrbes.

Osa taimi, loomi ja linde on kohanenud suurte ühetaoliste kooslustega, aga kui neid esineb oma loomulikust kasvu- või elamiskohast väljaspool, siis on nendeks kohtadeks just põimealad.

Eesti kiituseks saame öelda, et see on põimeala väga mitmes mõttes. Alguse saab see juba geoloogilisest aluspõhjast ja eri koosluste põimealadest ei ole meil puudust. Mõelge ise: maa ja meri, maa ja jõed-järved, okasmets ja lehtmets, kõrgendikud ja sood-rabad, rannaniidud ja roostikud, loopealsed ja pangaalused, lisaks kõik kultuurmaastike ja loodusmaastike põimealad. Neid viimaseid on tekkinud metsaraiete, maakorraldustööde, maastikukujundamise ja maavarade kaevandamisega. On selliseid põimealasid, mis on ajaliselt lühiaegsemad, ja selliseid, mis küll muutuvad, kuid jäävad põimealadeks pikaks ajaks. Raiesmik on lühiaegne, looduslik jõeorg pikaajaline.

Pikaajalised on ka need inimtekkelised kooslused, millel ühetaoline, suhteliselt vähene inimtegevus on kestnud põlvest põlve. Sellised olid metsaheinamaad, rannaniidud ning muidugi puisniidud. Seoses põllumajanduse iseloomu muutumisega on nende pindala kahjuks suuresti vähenenud, kuid see on omaette teema.

SAARED JA ROHEKORIDORID

Põimealade eriliigina võib vaadelda kõikvõimalikke saari. Ühed on meresaared, ja kui inimene pole neid ära laastanud, siis need ongi tervikuna loodusvarjuaiad keset merd. Kui saar on küllalt suur, nagu Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa ja Vormsi, mahub suurde loodusvarjuaeda veel hulganisti loodusvarjuaedu kitsamas tähenduses.

Väiksemate saarte ja laidude puhul tuleb loodusvarjuaiana käsitleda kogu saart ning seal peab liigirikkuse suurendamisel arvestama juba loodushoiulisi piiranguid.

Kõik saared ei ole kaugeltki meresaared. Seda kinnitab kas või hulk Eesti kohanimesid, kus on sees sõna ‘saar’. Tuntumad saared maismaal on soo- ja rabasaared. Need on juba oma olemuselt loodusvarjuaiad, kuid inimese osa nende koosluses on pigem soovimatu kui teretulnud. Kui nad seda juba pole, siis võivad neist saada vääriselupaigad, mille kohta kehtivad seadusega kinnitatud reeglid.

Peale selle on maastikul arvukalt paiku, mille liigirikas taimestik on igast küljest piiratud haritavate kultuurmaadega. Keset põlde asuvad talukrundid, metsatukad, kivikoristuskuhjad, loigukohad jm. Meiegi maakodu lähedal kutsutakse üht keset põldu paiknevat kõrghaljastusega talukrunti Capri saareks. Kõik sellised kohad sobivad võimalikeks loodusvarjuaedadeks ning nende puhul saab inimene loodusliku elurikkuse suurendamisele kaasa aidata.

Kõikide maismaasaarte puhul lisandub paiga elurikkuse suurendamisele ka ühendusteede, roheliste koridoride küsimus. Nii nagu ehitame teid ja sildu inimeste liikumiseks, peab ka saartena paiknevate loodusvarjuaedade puhul hoolitsema selle eest, et loomadel ja taimedel oleks lahti ühendusteed. Kogu Eesti ulatuses tegelevad sellega riik ja omavalitsused Eesti rohelist võrgustikku arendades.

Kuid ka oma kodu juurde loodusvarjuaia rajanud maaomanik peaks looduslike ühendusteede eest hoolitsema. Loodusvarjuaed tuleks võimaluse korral Eesti rohelise võrgustikuga ühendada. Sellisteks ühendusteedeks sobivad puiesteed, veel paremini puude ja põõsastega liigirikkad hekid.

Sobilikke põimealasid loodusvarjuaedade kujundamiseks on Eestis küllaga. Veelgi enam, olen veendunud, et Eestis on tuhandeid paiku, mis suuremal või vähemal määral juba vastavad loodusvarjuaia määratlusele. Või otsustage parem ise, võrreldes oma maavaldust või teatud osa sellest järgneva loodusvarjuaia tunnuste loeteluga.

LOODUSVARJUAIA TUNNUSED

1. Loodusvarjuaed on piiritletud ala maastikul, mida iseloomustab eelkõige pärismaise taimestiku liigirikkus.

2. Loodusvarjuaias on puu-, põõsa- ja rohurinne, on samblad, samblikud ja seened.

3. Loodusvarjuaia taimestik on vanuseliselt mitmekesine, ulatudes tärkavast juurdekasvust metsakuiva ja lamapuiduni.

4. Loodusvarjuaia taimestiku liigirikkus ületab ümbruskonna sama suurte alade liigirikkuse.

5. Loodusvarjuaed on ümbruskonnas vähe levinud taimede tugiala.

6. Loodusvarjuaia taimestiku liigirikkus loob elutingimused mitmekesisele loomastikule ja linnustikule, suurendades nii selle ala kui ka ümbruse elurikkust.

7. Loodusvarjuaed on Eesti rohelise võrgustiku osa.

8. Loodusvarjuaia elurikkus saavutatakse inimese osavõtul.

9. Loodusvarjuaeda sobib hästi veekogu, mis piisava suuruse korral veelgi rikastab paiga elurikkust.

10. Loodusvarjuaia suurus sõltub looduslikest oludest ja selle rajaja võimalustest.

Võiksin loetleda ka terve hulga hüvesid, mida loodusvarjuaiaga tegelemine igaühele võib anda. Mulle on see andnud palju ning kui lugejail on huvi, siis jagan hea meelega oma kogemusi. Pean siiski rõhutama, et iga loodusvarjuaed on juba oma asukoha tõttu ainulaadne, nii et minu kogemusi saate kasutada ainult valikuliselt. Üldkehtivat on neis muidugi ka. Kuid ikkagi võib igaüks öelda, et sellist loodusvarjuaeda nagu minul, pole terves maailmas kusagil.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu juuli numbris.