Häädemeeste kandi Uue Jaani talu sai nime uue peremehe ehk Aeti vanaisa Jaani järgi. Tema poja – samuti Jaani – kolmest lapsest, kellest üks on Aet, talupidajaid enam ei saanud. Aet elas siin oma lapsepõlves, siis kolis ta Tallinnasse. Tema vanem poeg Kaur on arhitekt, noorem poeg Taavi aga ettevõtja.

“Nad ei tea maaharimisest midagi, küll aga ehitusest,” naerab ema. Taavil hakkas vanast talukohast kahju ja kui poiss sai 18, kinkis vanaisa selle talle, et noormehel oleks tulevikus oma maakodu.

Vana maja, mida nüüd ümbritseb Aeti kujundatud aed, on kümme aastat olnud kasutusel suvekoduna. Elumaja elamiskõlblikuks kohendades selgus, et uue ehitamine tuleb odavam. Kunagisel kartulimaal on Taavi pere vahva uus kodu nüüd juba valmis. Ka oma aja ära elanud elumaja asemele on plaanis uus palkmaja ehitada, kus ema Aet saaks suvitada.

Värskelt maha pandud kiviteed seovad poja pere maja õue vana aiaga. Kuigi maja lammutamise käigus võib kannatada saada ka Aeti aed, see perenaist ei kurvasta. Vastupidi! Temas pulbitseb õhin ning rõõm, sest poeg annab tema isa sünnikodule uue hinguse ja tähenduse.

ÕNNE LÄTTEID OTSIMAS

Oma lapsepõlvekodus, mis on parasjagu muutuste teel, saab Aet kõige paremini lõõgastuda. “Selleks et akude laadimine õnnestuks, oleks vaja leida seitse rahu ja õnne allikat. Iga inimene võiks leida need, mis just talle sobivad,” selgitab ta.

Esimene tema nimekirja seitsmest lõõgastajast, mida iial maha ei maga, on öö­unest ärkamine. Inimhingede tundjana peab Aet ärkamistseremooniat väga oluliseks. Sellest, kuidas keegi ärkab – kas leitakse enda jaoks aega või kihutatakse ummisjalu oma toimetuste juurde – sõltub kogu päeva häälestatus.

Aet istub hommikuti vana talumaja välisukse kõrvale sätitud pehme padjaga taburetil ning rüüpab mõnuga kohvi, ümbrust nautides ärkavad ta silmad ja meeled. “Siit näen ma kõiki aia värve. Siia paistab kõik hästi ära – mis taim vaadet segab või millise peab värvi tõttu ümber istutama.”

Oma aeda kujundades ei ole ta eesmärgiks seadnud lillede süstematiseerimist ega grupeerimist. “Minu aia stiili määratlemiseks võib öelda: tuulest külvatud Inglise vabakujuline aed. Paljud lilled on end ise külvanud ja ma ei roogi neid kõiki sugugi välja, sest need taimed kasvavad tugevad. Pealegi meeldib mulle aia metsik ilu rohkem.”

Õnnehein
Üks lemmiklill, millele ta pilk ikka ja jälle pidama jääb, on õnnehein (Erigeron philadelphicus L. var. Philadelphicus) – kaunis ja lihtne õis, hea pika õitsemisajaga lill. Samuti meeldivad talle habenelgid (Dianthus barbatus L.), astilbed, valge õiega pojeng, aed-leeklilled (Phlox paniculata L.) ning head vaasililled lõhnavad neitsikummelid (Tanacetum parthenicum).

Lahutamatult aitavad mõnusat elu luua veeprotseduurid ja saun. Hommikusse kuuluvad kindlalt suplus koduses tiigis või veega karastamine. “Pärast saunaskäiku magan alati hästi. Muidu on iga päev kell seitse silmad lahti ja uni läinud,” tunnistab Aet.

Järgmiseks sammuks sisemise rahu poole on jalutuskäik, kas metsas või oma aias. Aet ütleb, et looduses ja eriti veekogu ääres viibimine rahustab maha ka kõige rahutumad lapsed.

“Mina jalutan aias naudinguga. Kui näen mõnda umbrohtu või äraõitsenud taime, saan selle kohe välja võtta. Lilled on siis nii tänulikud, õitsevad õnnelikult ja ka mina olen rahul.”

LILLELÕHNA TERAAPIA

Harrastusaednikul aitavad akusid laadida ka lillede lõhnad ehk lõhnateraapia.

“Lillehuvi on minu täielik kiiks. Aias leian igaks päevaks oma lemmiklõhna.” Aet soovitab lemmiklõhnu otsida teistelgi. “Nuusutades keskenduge lõhnale ja jätke see meelde, siis minge järgmise õie juurde. Leidke sel moel oma tänase päeva kolm lemmikut. Tuleb pühenduda, kümned lilled läbi nuusutada – siis tunned selle õige ära.”

Kui juhtute kokku lillega, mille aroom teile ei meeldi, ei ole ka midagi hullu. Järgmised õied või siiani enam meeldinud lilled toovad meeldiva emotsiooni tagasi.

Kord uuris Aet oma botaanikaaias töötavalt sugulaselt, et mis on sealsete daamide lemmik-lillelõhn ja kuulis vastuseks, et lilltubakas (Nicotiana alata L.).

“Siis ma ei teadnud veel, milline see taim on. Lilltubakas hakkab lõhnama kell viis õhtul ning aroomi jagub keskööni, aroomi tunned isegi lillest kümne meetri kaugusel. Hoolitsesin neli-viis aastat teadlikult, et see lõhn ikka minu aias oleks, paraku oli mullune talv lilltubakale hukatuslik...”

Ka hurmavaima aroomi otsinguil saab justkui märkamatult välja rohida kõik umbrohud, mis vales kohas juured alla on ajanud. Sel moel ei ole rohimine tülikas töö.
Aed

Muusika, loodushäälte ehk lemmikhelide keskel elamine on järgmine verstapost õnnelikuks olemise teel. Kuna Aet alustab suvehommikuid õues, naudib ta looduse hääli – tuule kohinat ja linnulaulu. “Linnulaul on teraapiline, kuid see kõlab vaid aias, kus on põlispuid,” teab ta. “Väikesed kirjurähnid käivad siin vanade puude otsas toksimas. Harvendasin ploomivõsa, kuid vanad puud jätsin lindude jaoks alles.”

Vanaemana mõtleb ta aeda täiendades ikka sellele, et lapselastel oleks siit midagi maiustades põske pista. Uuenevas aias kasvavadki juba noored ploomipuud sortidest ‘Liivi kollane munaploom’, ‘Suhkruploom’, ‘Victoria’ ja ‘Liisu’.

Kui aiatööd tehtud, on aega raamatuid lugedes oma vaimset maailma rikastada. Küllap teab igaüks ise, mida ta lugeda igatseb ja kus – kas võrkkiiges või voodis enne kosutavat und – see kõige mõnusam on.

Viimase ehk siis seitsmenda meelerahu allikana nimetab Aet maitsvat toitu. “Ennast tuleb kuulata ja tähele panna, et mida maitsemeel täna ütleb – seda tulebki süüa,” märgib ta. Aet kostitab külalisi vanas hobusetallis, sinna on sätitud väike söögivalmistamise nurgake.

Teise seina ääres on pikk talulaud, mida ehivad aiast vaasi nopitud lõhnava neitsikummeli kimbud.

Hõrk pannkoogilõhn levib läbi aia – just sellises söögitoas ongi oma aiast nopitud marjadest tehtud moosiga üle valatud koogid kõige maitsvamad.