Hullemal juhul tabab istikuid ka haigustekitajate ja kahjurite laviin. On ju nõrk taim viimastele vastuvõtlikum. Samas tuleb märkida, et haigustele-kahjuritele vastuvõtlikumad on ka „ületoidetud taimed“, sest nende mahlakad koed on kahjustajaile eriti ahvatlevad.

Et väetamisse veidi selgust tuua, otsustasin läbi viia tillukese väetuseksperimendi. Katsealusteks taimedeks valisin peiulilled, head vastupidavad taimed, kes ei ole pirtsakad lahjema mulla suhtes ega pelga aeg-ajalt ettetulevaid põuaperioode.

Külvi- ja istutusmullaks kasutasin turbapõhist külvi- ja pikeerimismulda. Kasvatmiseks valisin aga neljakandilised potid, laiusega 6 cm. Kasvukoha temperatuur püsis stabiilselt vahemikus +18°...+22° C, kasinat päikesevalgust toetas aeg-ajalt taimelamp.
Märtsi alguses külvasin peiulille seemned eelpool nimetatud mulda. Tõusmete ilmumiseni kulus umbes nädal. Pikeerimise võtsin ette siis, kui taimed olid taimed piisavalt suured, st neil olid ilmunud esimesed pärislehed (selleks kulus veel umbes nädal). Ühte potti istutasin kaks taime.

Esimese väetamise-kastmise tegin umbes nädal peale pikeerimist. Kaks potti said vaid kastmisvett, teised kaks potti said ka lisaks kastmisveele toataimedele mõeldud väetist (NPK – 7:7:7 + mikroelemendid) vastavalt tootjapoolsele juhendile.

Väetamist/mitteväetamist jätkasin umbes kahenädalase intervalliga. Kastmist tegin vastavalt vajadusele, 2-3 korda nädalas.

Esialgu ei olnud taimedes mingit vahet märgata. Kasvasid nad kõik kenasti ja olid ilusad rohelised. Alles peale kolmandat väetuskorda, so umbes aprilli keskel (mil oli möödunud viis nädalat) oli näha, et väetamata taimed on kuidagi kiduramad ja kippusid kollakaks muutuma. Polnud seal samas ka midagi imestada. Ilmselt oli külvi- ja pikeerimismullas sisalduvad varud ammendunud. Samas taimed, keda regulaarselt olin väetanud nägid välja kenad ja rohelised, võrrelduna väetamata taimedega ka tublisti lopsakamad. Õienupud olid peal mõlemal variandil, kuigi väetamata taimede omad jäid suuruselt alla nende taimede omale, mis olid saanud väetiselahust.

Taimed enne väetamist
Sellise väikese eksperimendi tulemusena võib öelda, et väetamine on siiski oluline, et saada tugevamad ja lopsakamad taimed.

Kas, millega ja kui palju väetada sõltub palju sellest, millist kultuuri kasvatatakse ja millist istutusmulda kasutatakse. Alul on kasvu ergutamiseks vajalikud lämmastikväetised, hiljem aga õitsemise ergutamiseks kaalium ja fosforväetised, väiksem (kuid mitte vähemtähtsam) on vajadus mikroelementide järele.

Näiteks koduaia korralik kompostimuld on üsnagi toitaineterikas ja taimedele jagub sealt toitaineid pikaks ajaks. Oluliselt toitainetevaesem on aga poes pakutav turbasegune istutusmuld, seal kasvatatavatele taimedele tuleb kindlasti anda lisaväetiseid, kas vahetult enne taimede istutamist või hiljem, kasvatamise käigus. Väga hea kasvusubstraat kookosmuld ei sisalda aga üldse toitaineid ning seal kasvatatavatele kultuuridele tuleb nende vajadusi arvestades kindlasti juurde anda väetiseid.