Asi algab mullast



Asi algab mullast
Varakevadine köögiviljaaed.Foto: Tiit Koha

Hea köögiviljasaagi aluseks on õige muld, millel sobiv happesus ja lõimis.

Kasvuala ettevalmistamisel on soovitatav määrata kõigepealt mulla happesus (pH). Köögiviljade kasvatamiseks sobivad huumusrikkad saviliivmullad ja kerged või keskmise raskusega liivsavimullad, millel on nõrgalt happeline või neutraalne reaktsioon.

Mulla reaktsioon mõjutab oluliselt taimede kasvu ja arengut, samuti mõjutab mulla pH-tase nii toitainete omastamist mullast kui ka mikroorganismide tegevust.

Mullad jaotatakse järgmiselt:

pH kuni 4,5 – tugevalt happelised;

pH 4,6–5,5 – mõõdukalt happelised;

pH 5,6–6,5 – nõrgalt happelised;

pH 6,6–7,2 – neutraalsed;

pH üle 7,2 – aluselised.

Enamiku köögiviljataimede kasvuks sobib neutraalne või nõrgalt happeline muld ehk pH 5,5–7,0. Mulla happesust saab määrata testritega, mulda tuleks võtta mitmest kohast.

Lihtsam viis – vaata taimi

Mulla happesust saab kindlaks teha ka seal kasvavate taimede järgi.

- Happelistel muldadel kasvavad põldrõigas, kanarbik, leesikas, jänesekapsas, väike oblikas, sammal, põldkannike, põld-nälghein.

- Leeliselisel mullal kasvavad põldsinep, kollane karikakar, harilik tõlkjas (rakvere raibe), humallutsern.

- Neutraalsel või leeliselisel mullal kasvavad põld-kukekannus, piim-ohakad, põldjumikas, jänesekäpp, jänesekapsas.

Seotud lood:

Neutraalsetel ja nõrgalt happelistel muldadel on märgata vihmausside aktiivset tegevust.

Mulla happesuse muutmiseks on võimalik kasutada klinkritolmu, dolomiidijahu, paekivijahu, tolmpõlevkivituhka. Väikeaias piisab mõnikord ainult orgaanilisest väetisest (kompost, puulehed, puutuhk), vältida tuleks happeliste väetiste (lämmastik- ja kaaliumväetised) liigset kasutamist.

Happeline muld

Happeliste muldade bioloogiline aktiivsus on vähene, esineda võivad mitmesugused haigused:

- tõusmepõletik (Pythium spp.);

- hahkhallitus (Botrytis cinerea);

- nuuter (Plasmodiophora brassicae).

Happeliste muldade kahjurid on naksurlased (Eladeridae ssp.). Kahjustust on võimalik vähendada lupjamisega, see pärsib vastsete arengut.

Happelistel muldadel on häiritud taimetoitainete omastamine, taimed võivad kannatada kaltsiumi- ja magneesiumipuuduse käes.

Mulla happesuse määramine on eeldus, et köögiviljataimi kasvatades saab korraliku ja suure saagi.

Milline on mulla lõimis?

Loe veel

Köögiviljataimede kasvatamiseks sobivad liiv-, saviliiv-, liivsavi- ja savimullad. Lihtne viis mullalõimise määramiseks on niisutada peotäis mulda ja hõõruda seda pöidla ning nimetissõrme vahel.

- Liivmuld on hõõrudes teraline ja kare, seda ei saa voolida.

- Saviliivmulla saab veeretada peopesade vahel kuulikeseks, kuid nööriks voolides see puruneb.

- Liivsavimuld praguneb nööriks rullimisel, rõngaks keeramisel.

- Savimullast on võimalik voolida kujukesi.

Köögiviljataimede kasvatamiseks sobivad paremini huumusrikkad saviliivmullad ja kerged või keskmise raskusega liivsavimullad.

Kasvuala on vaja sügisel ette valmistada. Kaevamine või kündmine muudab mulla kobedaks, hävitab umbrohtusid ja kahjureid. Sügisel tuleb anda kasvualale orgaanilist väetist taimede vajaduse alusel. Orgaaniline väetis kaevatakse või küntakse mulda (4−5 kg/m²).

Kevadine mullaharimine peaks algama esimesel võimalusel, kui mullapind on muutunud heledamaks ja tahenenud. Võimalik on kasutada mullafreesi, kultivaatorit, peenrad kobestatakse rehaga.

Kevadel aitab kobestamine säilitada mulla niiskust ja hävitada tärganud idulehtedega umbrohutaimed. Koos mulla kobestamisega on kasulik anda kevadine põhiväetis, kompleksväetis (NPK + mikroelemendid, bioväetis, kanakaka). Harimisel mulda sattunud väetis mõjub taimede kasvule soodsalt.

Köögivili kõrgpeenral

Kõrgpeenrad annavad suurepärase võimaluse kasvatada väikeaias köögiviljataimi suhteliselt väikese vaevaga. Kõrgpeenraaluse pinna võib ette valmistada juba sügisel, põhja on soovitatav panna kõdusõnnikut või komposti ja katta aiamullaga (mulda kuni 20 cm).

Peenra ettevalmistamisel tuleb korjata välja kõik umbrohujuured ja -jäänused. Sügisel võib sisse kaevata lehtpuude (kask, paju, lepp) lehti.

Köögiviljataimed vajavad kasvuks ja arenguks süsihappegaasi, millega rikastavad mulda kõdusõnnik ja kompost. Orgaanilist väetist saanud muld sisaldab hulgaliselt mikroorganisme.

Kõrgpeenra servad võib ääristada okaspuulaudadega, samuti võib laduda telliseid või katusekive. Laudadest ääris tuleb töödelda erivahenditega, mis pikendavad laudade eluiga. Kõrgpeenras saab kasvatada eri taimi ja viljavaheldus on lihtne.

Väikeaias ja rõdul kasvatatakse köögiviljataimi sageli anumates, mille sügavus võiks olla umbes 30 cm või rohkem. Anumad täidetakse köögiviljataimede kasvatamiseks sobiva kasvusubstraadiga, näiteks universaalse kasvuturbaga. Mullasegud koosnevad turbast, kompostist, liivast, savist.

Allikas: “Köögiviljakasvataja aabits”


Uus käsiraamat

Abiks potipõllumehele

Kirjastus Menu andis hiljuti välja väga vajaliku käsiraamatu “Köögiviljakasvataja aabits”, mille kirjutas Räpina aianduskooli kauaaegne köögiviljandusõpetaja Tiina Paasik. Raamatus õpetatakse kasvatama kapsaid, sibulaid, juur- ja kaunvilju, vili- ja lehtköögivilju.

Infot saab ka vähem levinud aedviljade kohta (suhkrumais, harilik apteegitill ehk fenkol, lehtpeet ehk mangold, harilik aspar ehk spargel, harilik artišokk, aed-mustjuur, pastinaak ehk aed-moorputk, endiiviasigur ehk endiivia, põld-kapsasrohi jne).

Köögiviljad on populaarsed, neid kasvatatakse aedades, kasvuhoonetes ja linnakorterite rõdudel. Huvi uute liikide ja sortide vastu on suur.

Raamatu autor on kõiki kirjeldatud köögivilju ise kasvatanud ning tunneb hästi eri kultuuride viljelemise iseärasusi.

Nõuannete lugemise teevad nauditavaks Tiit Koha ilusad ja meeleolukad fotod.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare