Baklažaan ei edene

Möödunud aastal läks mul baklažaanikasvatus täielikult untsu. Arvan, et peamine viga oli hiline külv, istikud kiratsesid ja ei hakanudki õitsema. Tänavu tegin juba külvi ära. Mis veel võis valesti minna?

Vastab

KADRIN LINNA

Baklažaani agrotehnika sarnaneb tomati omaga, kuid eripära on see, et baklažaanijuur on väga õrn ja pärast ümberistutamist taastub aeglaselt. Täiskasvanud taimel areneb pindmine juurestik, mida ei tohi mullaharimisel vigastada.

Kuna soojanõudluselt ja veetarbe poolest sarnaneb ta kurgiga, tuleb ka kasvuhoones mullapind multšida.

Kasuks on taimede kastmine leige veega. Niiskusepuudusel mullas taimede kasv seiskub, õiepungad ja viljaalged varisevad või moodustuvad moondega viljad.

Baklažaan on lühipäevataim.

Kasvuks eelistab ta neutraalse reaktsiooniga kobedat (õhurikast), viljakat ja parasniisket mulda. Kaks-kolm nädalat pärast istutamist võiks väetada lämmastikväetisega (10–15 g/m²) ja kolme nädala pärast tomativäetisega.

Kasvukohale võib taimed istutada siis, kui muld on küllalt soojeneda jõudnud ja öine õhutemperatuur ei lange alla 18°. Vastasel korral kasv pidurdub.

Kui temperatuur kõigub 12–15° piires, seiskub taime kasv ja areng. Istutama peab 2–3 cm sügavamale, kui oli taim potis.

Õitsemise ajal on taimedele vaja palju valgust, eriti tähtis on viljade moodustumiseks otsene päikesepaiste. Seepärast tuleb õisi varjavad lehed eemaldada. Viljastumiseks ja viljade arenguks sobivaim temperatuur on 22–25°.

Edukaks viljeluseks valige lühema kasvuajaga varavalmiv baklažaanisort.

Eelmise suve ilmastik ei olnud baklažaanile soodne. Loodame, et tänavune tuleb parem.