‘Cortland’ on äraütlemata hea õun

 (3)
Cortland
Cortland---

Minu tutvus oma lemmik-sordiga algas juba rohkem kui pool sajandit tagasi ning siiani pole mul tulnud selles võrratu maitsega õunas pettuda.

1952. aasta kevadel tõin Räpina aianduskooli puukoolist oma isakodu aeda viis õunapuuistikut, millest üks oli ‘Cortland’. Neljandal aastal pärast istutamist sain suhu tema maitse ja paremat pole ma siiani leidnud!

‘Cortland’ on USA sort. See aretati juba 1898. aastal New Yorgi katsejaamas sortide ‘Ben Davis’ ja ‘McIntosh’ ristamisega. Iga-aastase viljakandvuse ning ilusate ja maitsvate viljade tõttu hinnatakse ‘Cortlandi’ ka Kanadas.

Eestisse toodi ‘Cortland’ 1930. aastate alguses. Juba 1938. aastal võeti ta meil viljapuude standardsortimenti ja sealt pole ‘Cortland’ siiani välja kukkunud.

Keskmise suurusega ümmarguse kujuga õun kaalub 70–115 grammi. Vilja põhivärvus on rohekaskollane ning kattevärvus karmiinpunane, mida täiendavad üksikud tumepunased jooned. Koor on õhuke ja läikiv.

Lühikese viljavarrega õunad kinnituvad tugevasti okstele. Mina pean ‘Cortlandi’ kõige varisemiskindlamaks sordiks. Taliõuntest võibki tema koristamise kõige hilisemaks jätta. Tavaliselt olen õunad ära korjanud alles oktoobri esimesel poolel, kattepuna pole siis veel jõudnud välja kujuneda. Hoidlas saavad nad söömisküpseks novembris või detsembris.

Õunte peeneteraline viljaliha on valge ja väga meeldiva hapukasmagusa maitsega. Mulle meeldib ka ‘Cortlandi’ aromaatsus. Sordi eriliseks väärtuseks pean aga seda, et heades hoiutingimustes säilitavad need õunad oma mahlakuse ja peene vürtsika maitse aprilli lõpuni või isegi maikuuni.

Seotud lood:

Noorelt on keskmise kasvutugevusega puu võra püstjas, hiljem rippuvate okstega, mis ei vaja toestamist. Õitsemine on sel sordil hilisepoolne, seetõttu öökülmad ‘Cortlandi’ õisi üldiselt ei riku. Parimad tolmeldajad on talle ‘Paide taliõun’, ‘Tellissaare’, ‘Talvenauding’ jt.

Üsna hea talvekindlusega puu hakkab kandma viiendal või kuuendal kasvuaastal. Kõige paremini sobib talle huumusrikas savikas kruusase põhjaga kasvumuld.

Minu kogemuste põhjal on ‘Cortland’ stabiilne saagiandja. Kandeeas puult olen saanud ka üle 100 kg õunu, kaheksa aasta keskmine on 91 kg. Mitme aasta kogusaagilt ületab see sort paljusid teisi. Pärnumaal Nurme aiandis oli ‘Cortlandi’ saak kõige suurem 1977. ja 1979. aastal – üle 200 kg puu kohta. 1976. aastal saadi ka Rõhu katsepunktis puult 188 kg õunu.

MAITSEB VAENLASTELEGI

‘Cortland’ on Eestis kaua olnud hinnatud talisort, kuid nüüd on tema kasvupind hakanud vähenema ning puukoolid ei paljunda seda enam nii palju kui paarkümmend aastat tagasi. Peale on tulnud palju uusi ilusa värvusega sorte, millest palju kirjutatakse.

‘Cortlandi’ suurimaks puuduseks on tundlikkus kärntõve suhtes, mis mõnel aastal kahjustab nii lehti, võrseid kui vilju. 1991. aastal põhjustas see paljudes suurtes aedades isegi saagi ikaldumise. Lõhkisi ja kärnas õunu oli kole vaadata. Vilets õun on aednikule häbiks ning suurtes õunaaedades ei saa läbi mitmekordse pritsimiseta seenhaiguste vastu.

Kui ma aga võrdlen ‘Cortlandi’ ja ‘Lobo’ tundlikkust kärntõve suhtes, siis mitmel viimasel aastal on ‘Cortlandi’ õunad olnud üsna puhtad. Veel vastuvõtlikum ‘Lobo’ haigestus tugevasti. Tartu turul andis ilusaid ja puhtaid ‘Lobo’ vilju lausa otsida, kuigi äriaedu pritsitakse mitu korda aastas. Isegi sademeterikkal aastal ei haigestu kõik sordid ühtemoodi.

Tundub, et loomadki tunnevad hea õunapuu ära: lumerikkal talvel on puukoolis just ‘Cortlandi’ real palju hiirte kahjustusi ning põdradki tahaksid võimalusel maiustada selle sordi võrsete ja tüvede kallal.

Oma koduaias olen teiste sortide kõrval ikka natuke paljundanud ka ‘Cortlandi’, nii viis-kuus istikut aastas. Maitsed muidugi muutuvad, kuid tahaks loota, et vanad head sordid unustusse ei vaju.

‘Cortlandi’ istik on tugeva kasvuga. Väga oluline on, et kahe-kolmeaastase istiku võra oleks parajalt hõre. Puukoolides müüdavate kohta seda alati öelda ei saa.

Praegu on meil hoogu läinud vanade kandeealiste puude noorendamine ehk madaldamine. Kuid paljude õunapuude võra muutub pärast seda jälle tihedaks rägastikuks.

Loe veel

‘Cortlandile’ on omane rikkalik viljakaarte tekkimine ning harvendamisel tuleb seda kindlasti silmas pidada. Noortel elujõulistel viljakaartel tekib rikkalikult viljaoksi. Need on väärtuslikud, sest oksa tipupungast kasvavad eriti ilusad ja hästi kauni kattepunaga õunad. Kandealistel puudel tuleb osa
üleliigseid esimese aasta võrseid siiski kõrvaldada. Kui võrad on igal aastal hoolikalt harvendatud, siis saab sügisel noppida ilusaid puhtaid vilju.

Kui õunapuid on aias vähe, võiks ‘Cortlandi’ pookida ‘Antonovka’ vm õunapuu võrasse. Või miks mitte istutada mitme sordiga perepuu, kus ühel võraoksal on see sort.

Minu lemmiksort väärib hea maitse ja säilivuse tõttu kindlasti kohta meie aedades.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu jaanuari numbris.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare