Dendroloogiline kiri Saaremaalt

 (1)
Dendroloogiline kiri Saaremaalt
Foto: Tapio Vares

Näh, ei trehva ma tänavugi suvel Saaremaale, juba kolmas selline järjest. Sest eks suine aeg ole teada, tuhat tegemist ja toimetamist siin kodusel Hiiumaalgi.

Õnneks võttis Saaremaa retke ette mu mandri tuttav Erko, kes saatis sealt põhjaliku aruande: õige mitu paberilehekülge kribukirja, topituna ümbrikku ja mark ilusasti peal. Jaa, kas on veel üldse tänapäeval Eestis kedagi, kes saab Saaremaalt posti teel, käsitsi paberile visatud reisimuljeid?

Kuna me paberkirjavahetus on enamasti peaasjalikult dendroloogilist laadi, siis polnud erandiks ka seekordne läkitus. Küll oli aga erandlik lähtekoht oma muljetega. Hiiumaa on ju kah Eesti mõistes suhteliselt merelise kliimaga maa, kuid Saaremaa teeb ses osas silmad ette. Ta on märksa lõunamaisema tunnetusega. Eks oma osa anna ka kõikjal laialdaselt paljanduv paekivi, mis tingib liigirikkama taimestiku. Liivasuss-Hiiumaalt vaadates teevad kadedaks kõik need sealsed eriilmelised rannikupangad ja kaljud. Väga omapäraane on paemurdmise tagajärjel tekkinud pankkallastega Jaagarahu järv. Tolle järve äärest suundus Erko Sõrve.

Nii mõndagi kirja pandust tuli mulle tuttav ette. Viimati retklesin Sõrves seitsme aasta eest, mil valitses veelgi põuasem juuli kui tänavu. Aga nüüdki oli kõik seal üsna nagu siis: helepruuniks kõrbenud rohumaad, kiiskavhele, loojangus kuldseks mahenev Ohessaare panga sakiline sein ja kõik need klibuvallid. Nagu toona, on ka nüüd paljud kadakad varakevadise päikese kõrvetusele suutnud siiki vastu pidada, ilmestades oma haljusega küpskrõbedaid lilleniite. Kõikjal hõbetasid pooppuud, mõned oliivipuulikult rässakad. Erko kirjutas, et pooppuu peaks olema Sõrve vapipuu. Eks ta tegelikult n-ö rahva tasandil ju tegelikult olegi. Väidetavalt peetud pooppuud vanasti Sõrves suisa pühaks.

Seotud lood:

Sõrve sisemaa on lõunaeestilikult künklik, samas kohtab seal soojemast Euroopast pärit jugapuid, tuhkpihlakaid ja luuderohtu. Üht-teist lõunamaist on ka inimene juurde istutanud. Vägevad on Jämaja surnuaia 10 jala kõrgused igihaljad pukspuud, kes pole kartnud tänavustki talve ja on nüüd ohtralt viljunud. Ühes teeveere aias jäi suvaliselt ette vilju täis suur kreeka pähklipuu.

Sõrve dendraariumitest tuntuim on Ants Ilusa rajatu. Ma ise pole sinna tänini jõudnud, Erko käis seal aga juba mitmendat korda. Aia rajaja on küll lahkunud, kuid õnneks kantakse puudekogu eest hoolt edasi. Paraku juhtus paras katastroof: metssead tuhnisid aia räigelt üles. Eesti suurimad dendroharuldused elasid selle rünnaku õnneks üle, nagu ka viimase järjekordeselt pika talve. Tõsi, tulbipuud kipuvad räsima ja oksi murdma tormid. Kaheharuline harilik kastanipuu (Castanea sativa) on elus ja terve ning juuli keskel parajasti täies õies. Kahjuks ei valmivat ta viljad, sest Sõrve mereline suvi kipub liiga jahedaks jääma.

Lääneplaatan on sirgunud samuti kuuemeetriseks, ehkki tüvi vibalikuvõitu ja harunev. Seevastu idaplaatan on aga hukkunud. Peremehe arvates polnud too kõige sobivama koha peal. Eks jah, idaplaatan on väga soojanõudlik. Iseenesest, kui ta saab suve jooksul piisavalt päikest ja soojust, peaks üle elama ka 25-kraadised külmad.

Eesti kõige lõunamaisema hingusega linn on Kuressaare. Vahemereliselt mõjuvad õhtuti päiksesooja välja õhkavad dolomiitseinad- ja müürid. Täiesti uskumatu, et hoolimata viimastest karmidest talvedest igihaljendavad seal endiselt kõikjal seintel ja puutüvedel paksud luduerohuvaibad. Erko otsis taas üles ka mooruspuu, kes parajasti mustendas värsketest viljadest. Kreeka pähklipuud kubisesid rohelistest viljapunnidest. Märkimisväärne on linnusehoovi vana pöögipuu. Erko mõtiskles kirjas, et see võiks hoopis plaatan olla... ning suunduski siis Kuressaare ja küllap kogu Eesti kõige esinduslikumat plaatanit üle vaatama.

Vahtralehine plaatan kasvab Veiko Maripuu aias ja on juba umbkaudu 6 meetri kõrgune. Võra on elujõuliselt lopsaklehine ka peale tänavust talve, mis mandril võttis maani tagasi enamuse plaatanitest. Lõik Erko kirjast:

Loe veel

“Oo, vahtralehine plaatan on tal äge, 6 m ja tüve läbimõõt 20 cm, koor hakkab maha tulema, hakkab seega ehtsat plaatani ilmet looma. Võra on lopsakas. Eesti mõistes super. Veiko arvas, kui ta plaatani kasvama pani, et niikuinii sellest asja ei saa, aga näe, vohab täiega. Istutas algselt pisut vale koha peale, liiga lähedale teistele puudele, ühel küljel pole nüüd plaatanil ruumi laiutada.”

Muide, see plaatan on juba viljakandmisikka jõudnud. Eestis ainulaadne on ka jaapani krüptomeeriate viljumine. Nad on jätkuvalt elus, ehkki viimased talved on neid kahjustanud. Kahjuks on pooleldi külmavõetud aga Eesti suurim metasekvoia. Seevastu tulbipuu vaohab mis jaksab.

Nõnda siis selgus Erko kirjast muuaseas, et Saaremaa plaatanid on juba kuuemeetrised. Teeb kadedaks! Minu oma siin Hiiumaal on poole väiksem. Aga hea, et niigi läks. Tallinna loomaaias võttis külm tagasi sealsed 6 plaatanit, ainult seitsmes, 3-meetrine säilis tervena. Seega jäävad Tallinna ja Hiiumaa plaatan kõrguskasvu võidujooksus Saaremaa plaatanitele endiselt kaugelt alla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare