Drenaaž päästab aia ja keldri üleujutusest

 (7)
Uputus aias. Foto: Raivo Tasso

Salakraavituse ehk drenaaži ülesanne on koguda mingilt maa-alalt kokku liigne vesi ja see ära juhtida.

Drenaažisüsteem rajatakse tavaliselt koos maja vundamendi ehitamisega. Läinud kevadel võis aga nii mõneski uuselamurajoonis näha tohutuid vetevälju, mis selgelt viitasid drenaaži puudumisele.

Kõige rohkem on suurte sügissadude, kevadise lumesulamise või miks mitte ka suviste paduvihmade ajal ohustatud keldrid.

Ainuvõimalik lahendus on need süsteemid hiljem ikkagi kompleksselt välja ehitada.

Alljärgnevalt mõned spetsialistide soovitused ja selgitused, mis võiksid aidata olemasolevat drenaaži korrastada, hooldada või ehitada uut.

Olemasoleva drenaaži hooldus

Drenaaž rajatakse topeltseinaga gofreeritud torudest. Erinevalt sajuveetorust on selle seinad pilutatud ning ühendused tihenditeta. Drenaažitorud on kaetud liiva mitte läbilaskva geotekstiiliga.

Drenaažitorud ümbritsetakse vett hästi läbi laskvate materjalidega, mis ulatuvad peaaegu maapinnani. Nendeks võivad olla pestud kruus, killustik või kergkruus, mis koguvad endasse nii pinnase- kui sajuvett.

Dreeni asukoht hoone vundamendi suhtes on sarnane sajuveetorustiku omaga.

Tähtis on, et just vundamendi kõrval ulatub vett läbi laskev kiht maapinnani.

Ka kõige õigemini ehitatud drenaaži puhul võib aja jooksul torudesse sattuda liiva, mis drenaaži ummistab. Drenaažitorustiku oluliseks osaks on drenaaži- ehk vaatluskaevud (igas pöördepunktis). Nende kaudu saab dreene läbi pesta ja drenaažitorustiku taas puhtaks ning töökorda.

Võib olla ka nii, et dreenid on puhtad, kuid kaevud ise sodi täis ja drenaaživesi ei voola ära. Kaevusid on isegi veel lihtsam puhastada kui torustikku läbi uhtuda.

Korralikul drenaažikaevul on kinnine kaas, settekott kaevu allosas liiva kogumiseks ning avatavad toruliitmikud.

Kui torustiku läbipesu tulemust ei anna, on ilmne, et toru on kuskil purunenud. Kanalisatsioonitorude puhastamise trossidega saab selle koha kindlaks määrata. Nüüd tuleb teha kaevetöid ning katkine toruosa välja vahetada. Uus toru peaks olema kas samasugune või vähemalt sama läbimõõduga.

Targalt ehitatud maja juurde kuulub kindlasti ka sajuvee ärajuhtimise süsteem. Sajuvett ei tohi juhtida drenaaži vaatluskaevudesse, vaid ühisesse õuekaevu, kuhu suubuvad mõlemad torustikud. Vastasel juhul hakkab drenaaž tööle vastupidises suunas ja vesi võib tungida vundamendi alla.

Põhjalikult läbi mõeldud drenaaž peaks kestma ja toimima aastakümneid. Selle rajamise peamine eeldus on kogutud vee ärajuhtimise võimalus kas kraavidesse, sajuvee kanalisatsiooni või veekogusse. Tark tegu on panna maasse üks vahepaak, kuhu saab koguda nii saju- kui drenaaživett, mis on aia kastmiseks tasuta käes.

Drenaaži rajamine ja alternatiivid

Kui vee ärajuhtimine mingil põhjusel pole võimalik, saab vee majjatungimise vastu võidelda üksnes hüdroisolatsiooni rajamisega või vee väljapumpamisega. Kui keldrisse imbub vett vähe ja harva, võib ehitada põrandasse süvise, kuhu paigutatakse automaatselt tööle rakenduv ujuvpump. Ohtrama vee sissetungi korral läheb pumpamine kulukaks ja isolatsiooni rajamine on perspektiivis säästlikum lahendus.

Kummalt poolt isoleerida, kas maja seest või väljast?

Siseseinte katmine veetõkkega ei anna kindlasti loodetud tulemust. Väline veesurve lükkab tõkke lihtsalt lahti. Sisemine isoleerimine täidab oma ülesande, kui keldrisse valatakse spetsiaalne raudbetoonsärk.

Väljastpoolt vundamendi lahti kaevamine on kulukas, kuid isoleerimine annab hea tulemuse. Seda siis, kui põrand on ehituse käigus korralikult isoleeritud. Kui mitte, peab ka põranda üles võtma ja veekindlana uuesti ehitama. Jälle suur töö. Betoonkatte pealevalamine põrandale tõstab selle pinda ja tavaliselt on keldrid niigi madalad. Kui aga kord uus põrand valatakse, võiks ka vundamenti teha avad, kust põrandaalune dreneeritud vesi välisesse drenaaži ümbritsevasse killustikku pääseks.

Drenaaž pole mingi võluvits — see võib küll suure vee ära tõmmata, kuid niiskus jääb. Ka maapinda imbuv sademevesi imbub pikkamööda läbi seina. Tekivad niiskuskahjustused, näiteks hallitus. Seetõttu on väline niiskusisolatsioon vajalik, vaatamata drenaaži olemasolule. Keldrist tõuseb niiskus ka üles. Nii et igal juhul on parem, kui keldrid on kuivad.

Drenaaži ehitades tuleks vältida suvalisi augustatud torusid. Toru seinas olevad pisikesedki augud peavad olema õige suurusega. Spetsiaalne drenaažitoru pinnase survel kokku ei vaju. Teistega võib seda juhtuda.

Vee väljadreneerimine põranda alt. ---

Toru ümbritseva killustiku fraktsioon võiks olla 10–20 mm. Liiga peenike killustik võib sulgeda toru augukesed või koguni torusse tungida. Liiga jäme laseb aga pinnase endast läbi ja see satub drenaažitorusse. Drenaažitorude kalle peab olema vähemalt 5 mm meetri kohta. Kasutada tuleb kauakestvat geotekstiili, mitte suvalist filterriiet.

Drenaaži rajamine on paraku seotud ka teatud ohtudega.

Näiteks asulates kutsub drenaaž esile veetaseme alanemise, see omakorda pinnase tihenemise ning naaberhooned võivad hakata vajuma. Oletame, et alandame veetaset ühe meetri võrra. Pinnas vee sees kaalus umbes 10 kN/m3. Veega küllastunud pinnase mahukaal on ca 2 tonni kuupmeetri kohta. Tuletame kooliajast meelde Archimedese seadust, mis ütleb, et “igale vedelikus või gaasis asetsevale kehale mõjub üleslükkejõud, mis on võrdne selle keha poolt väljatõrjutud vedeliku või gaasi kaaluga.”. Kui vee pinnasest eemaldame, ei tõuka seda ülespoole enam miski. Pinnas hakkab vajuma, hooned samuti.

Teine oht. Betoonpõrandad valatakse tavaliselt täiteliivale, mille all on killustik. Kui liiva ei ole korralikult tihendatud ning liiva ja killustiku vahel pole filterkangast, hakkab drenaaž liiva imema killustiku vahele või põranda alt välja. Taas tekib põranda vajumise oht.

Üks tähtis nõue on, et drenaažitorustik ei paikneks vundamendi tallast allpool.

Lisaks mõjutab drenaaž ka loodust. Pinnasevee taseme alanedes jäävad puude juured kuivale. Kui liigvee probleemi on võimalik lahendada isoleerimisega, siis eeltoodud ohte pole.

Vahel on arendajad lootnud, et kui elamupiirkond rajada endistele kuivendatud põllumaadele, on drenaažiprobleemid iseenesest lahendatud. Kuid maakuivendussüsteemid võivad olla ehituse käigus segi pööratud või lihtsalt amortiseerunud ega täida enam oma ülesannet. Põllumajandusmaa kuivendamisel juhiti vesi sügavatesse kraavidesse, kuid suur osa neist on nüüdseks kinni aetud ja sellisel juhul drenaaž samuti ei toimi. Neis kohtades pole suured veeväljad majade ümber lume sulamise või ägedate vihmade järel imekspandavad.

On kaks ise asja, kas dreenida tervet kvartalit või ühte hoonet. Linnas ehitatakse mõnikord mitu korrust maa alla. Seal tuleb kasutada ikkagi kvaliteetset hüdroisolatsiooni.

Isolatsioonile tehtud kulutused tasuvad ennast aastatega ära. Nii nagu ka korralik drenaaž.

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:



Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare