Ebajasmiini õite magus lõhn on vänge ega meeldigi kõigile. Kuid paljud sordid on mahedama aroomiga ning mõned isegi metsmaasika- või apelsinilõhnalised. Eriti tundliku ninaga aiasõber võib aga valida lausa lõhnatute õitega põõsa.

Harilik ebajasmiin (Philadelphus coronarius) on meie aedades üks levinumaid ilupõõsaid. Seda vähenõudlikku, vastupidavat ja pikaealist liiki on Euroopa aedades kasvatatud juba alates XVI sajandist. Põõsas kasvab umbes 2 m kõrguseks, vanemas eas on tal kestendavad võrsed. Lehed on iseloomulikult karvased. Harilik ebajasmiin õitseb ebajasmiinidest kõige varem, alustades juunis kohe pärast harilikku sirelit. Tugeva lõhnaga õied on kreemikasvalged ning paiknevad 5–7 kaupa püstistes kobarates.

Harilik ebajasmiin pole küll pinnase suhtes teab mis nõudlik, aga õitseb rikkalikumalt ikkagi siis, kui kasvab parasniiskes ja viljakas mullas.

Kollased ja valgekirjud lehed

Harilikul ebajasmiinil on palju sorte. Erekollaste lehtede tõttu jääb eriti meelde ‘Aureus’. Selle kompaktse põõsa kollast lehetooni peetakse küll püsivaks, aga lehevärvi aitab veelgi värskendada põõsa noorendamine mõne aasta tagant. Istutuskohta valides arvestage, et keskpäevane suvepäike võib leheservi põua ajal pisut kõrvetada.

Harilikul ebajasmiinil on ka valgekirjude lehtedega sort ‘Variegatus’.

Sort ‘Compactus’ (tuntud ka nime all ‘Nana’) on väga tihe poolkerakujuline põõsas, mis moodustab kuni 1 m kõrguse mütaka. Sort sobib hästi sümboolseks hekiks või piirdeks.

Suur ja karvane

Juunis-juulis, umbes kaks nädalat pärast harilikku ebajasmiini, õitseb laialehine ebajasmiin (P. pubescens). Ta on harilikust ebajasmiinist tunduvalt kõrgem, põõsas kasvab 3–4 meetri kõrguseks ja mõnikord isegi üle selle. Lehed on alt tihedalt hallikarvased. Õied ei lõhna nii tugevasti kui harilikul ebajasmiinil, need võivad olla isegi lõhnata.

Laialehisel ebajasmiinil eristatakse teisendit var. verrucosus, mille lehed on suuremad ja mitte nii karvased. Teisend on õitsemiselt varasem, alustades kohe pärast harilikku ebajasmiini.

Nõrgema aroomiga või lõhnata

Ilma lõhnata on lõhnata ebajasmiini (P. inodorus) kerajad õied. Samuti ei lõhna kuigivõrd õhukeselehine ehk ahtalehine ebajasmiin (P. tenuifolius).

Vaevutuntava lõhnaga on Lewise ebajasmiin (P. lewisii), mille põõsas on keskmist kasvu ja püstiste okstega.

Maasikalõhna meenutavad värd-ebajasmiini (P. × lemoinei) õied, nende mahedam aroom on enamasti kõigile vastuvõetav. See hübriid (P. coronarius × P. microphyllus) sündis XIX sajandi lõpus. Värd-ebajasmiini kroonlehed on kitsad ja õied jätavad elegantse mulje. Ka lehed on väikesed ja kitsad.

Lopsakad täidisõied

Neitsilik ebajasmiin (P. × virginalis) on püstise kasvuga umbes 2,5 m kõrgune põõsas. Täidisõielistest ebajasmiinidest on ta üks populaarsemaid. See hübriidliik on aluse pannud ka paljudele sortidele.

Neitsilik ebajasmiin on kiirekasvuline, põõsal on kaarduvad oksad ja 3,5cm läbimõõduga hurmavalt lõhnavad pooltäidisõied. Sordil ‘Schnee­sturm’ on veidi suuremad (läbimõõt 4 cm) puhasvalged täidisõied, põõsas on umbes 3 m kõrgune.

Sort ‘Manteau d’Hermine’ on madal (0,8–1 m) ja pisut laiuv kompaktne põõsas hallikasrohelise lehestikuga. Kreemikad täidisõied lõhnavad tugevasti. Täidisõite austajate seas on see sort üsna levinud ja hinnatud just oma nõrgema kasvu tõttu.

Intrigeeriv lõhnabukett on sordil ‘Bouquet Blanc’, mille ohtratelt täidis­õitelt aimub apelsini aroomi. Kasvult on seegi sort pigem madal (1–1,5 m).

Elegantsed lihtõielised

Taas peetakse üha enam lugu lihtsa õiekrooniga sortidest. Lihtõieliste sortide eeliseks on elegants, mis kipub liigse lopsakusega kaduma.

Paljud lihtõielised sordid on aretatud värd-ebajasmiinist. Levinuim Lemoinei rühma sort on püstise kasvuga ‘Erectus’. Põõsa kõrgus ei ületa enamasti 1 m ning oma kasvukuju poolest sobib ta hästi vabakujuliseks hekiks. Ohtrad õied on tugeva, kuid meeldiva lõhnaga.

Ka ‘Avalanche’ kuulub Lemoinei rühma. Oksad on tõusvad, kuid kaarduvad rohkete õite raskuse all. Lehed on kitsad ja üsna väikesed, nagu sellele rühmale omane. Ka õied pole suured, kuid selle kompenseerib nende ohtrus.

Erakordselt kaunis ja väga perspektiivne sort on triploidne hübriid ‘Belle Etoile’. Põõsas kasvab umbes 2 m kõrguseks. Suurtel (läbimõõt kuni 5 cm) puhasvalgetel lihtõitel on lillakaspruun südamik ja tugev lõhn.

Kõige hilisema õitseajaga on hall ebajasmiin (P. incanus) – õitseb juulis, kui teised ebajasmiinid on lõpetanud.

Kuhu panna?

- Kõrgema kasvuga põõsad sobivad üksikult või grupina suuremale haljas­alale.

- Väikeaeda on sobivamad madalamad, näiteks ‘Compactus’ ja Lemoinei rühma sordid.

- Et ebajasmiinide õieilu kestab lühikest aega, kombineerige neid taimedega, mis pakuvad silmarõõmu varakevadel või suve teisel poolel ja sügisel. Siis on ebajasmiinid rahulikuks taustaks.

- Ebajasmiinid on tänuväärsed linnahaljastuses, sest nad ei pelga heitgaase.

- Hästi sobivad ebajasmiinid vabakujuliseks hekiks. Pöetavas hekis jääb õieilu kahjuks nägemata.

Millal lõigata?

- Eemaldage põõsast järk-järgult vanu oksi, et anda ruumi asendusokstele. Välja võiks lõigata kõik üle viie aasta vanad oksad.

- Vana ja ülekasvanud ebajasmiini lõikamine jagage kolme aasta peale, siis püsib ta noorendamise ajal enam-vähem kena.

- Ekstreemsem võimalus on vana ja alt laasunud põõsas korraga noorendada, lõigates kogu põõsa u 10 cm kõrguselt maha. Siis tekib aga järgmistel aastatel ohtralt noori võrseid, mida tuleb harvendada. Samuti tuleb oodata, kuni kujuneb uus põõsas.

- Lõikamine võtke ette varakevadel enne pungade puhkemist.

Poolteist kuud õisi

Ebajasmiinid õitsevad küll lühikest aega, kuid liike ja sorte kombineerides kestab nende õitseaeg kokku oma poolteist kuud.

Liik Õitseaeg
Harilik ebajasmiin Juuni
Laialehise ebajasmiini teisend var. verrucosus Juuni
Ahtalehine ebajasmiin Juuni
Laialehine ebajasmiin Juuni-juuli
Lewise ebajasmiin Juuni-juuli
Värd-ebajasmiin Juuni-juuli
Neitsilik ebajasmiin Juuni-juuli
Hall ebajasmiin Juuli