Ebaküdoonia - ilus, hapu ja kasulik

 (1)
Ebaküdoonia - ilus, hapu ja kasulik
EbaküdooniaFoto: Astrid Lepik

Väike asteldega põõsas on ühtviisi nii ilus kui kasulik.

Laiuvate okste ja asteldega, kuni 1 m kõrguseks kasvava põõsa - jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) kodumaaks on Jaapan. Vaatamata oma kaugele päritolule kasvab ta meie oludes hästi. Parasniiske ja huumusrikas muld ning päikeseline kasvukoht on parim, mida põõsale pakkuda.

Väike põõsas on ühtviisi nii dekoratiivne kui kasulik. Kevadel, maikuus kaunistab põõsake aeda üsna pikalt oma särav-oranžikaspunaste õitega. Sügisel, septembris-oktoobris valmivad aga kuni 5 cm läbimõõduga kollakad aromaatsed õunviljad. Viimased on küll kivikõvad ja väga hapud, ent ometi kasulikud. Veel küpsemata viljadel on roheline värvus ning neil puudub ka iseloomulik aroom. Sellistel viljadel tuleks lasta nädalajagu toas järelvalmida.

Ravimtaimena on kasutusel kogu taime maapealne osa. Lisaks viljadele võib tarvitada nii pungasid, võrseid, lehti, koort kui seemneid.

Ebaküdoonia viljades ja lehtedes leidub rohkesti orgaanilisi happeid ja eeterlikke õlisid. Viimased annavad taimele peene maitse ja aroomi. Õun- ja sidrunhapet sisaldavad ebaküdoonia viljad kuni 7,2 %, C-vitamiini 80-145 mg/100 g. Siit ka tema õigustatud nimetus - põhjamaa sidrun. Viljades leidub veel üsna palju pektiinaineid, bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, mikroelemente (vaske, rauda).
Kehvveresuse korral tuleks tarvitada värskelt riivitud vilju segatuna meega. Segu aitab parandada ka mao- ja maksategevust ning vähendab seedehäireid. Viljadest tehtud tõmmis on diureetilise toimega.
Peenestatud viljad (ka mahlana) sobivad hästi sidruni asemel erinevate toorsalatite maitsestamiseks, samuti mitmete suppide (borš, seljanka) ja kalaroogade maitsestamiseks. Paari viilu kuumale teele lisamine annab viimasele meeldivalt hapuka maitse.

Seotud lood:

Ebaküdoonia vilju võib sügavkülmutada või säilitada vesihoidisena. Temast võib valmistada mitmesuguseid keediseid, mahlu, kompotte või lisada vähese happesisaldusega puuviljadest (õunad, pirnid) valmistatavatele hoidistele.

Viljade puhastamisel järelejäänud joodi- ja E-vitamiinirikkaid seemneid ei maksa ära visata. Kuivatatud ja purustatud seemneid tarvitatakse kilpnäärmehaiguste korral. Meeldiva pähklimaitse tõttu võib purustatud seemneid lisada ka küpsetistele ja soolastele toitudele.

Kevadel sobivad noored võrsed ja lehed salatite maitsestamiseks, samuti aedviljade hapustamiseks. Võrsetest ja lehtedest valmistatud teed soovitatakse juua jämesoolehaavandite, mao ja soolte limaskestapõletike puhul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare