Ebaküdoonia – põhjamaa sidrun

 (8)
IMGP3104 (Large)
EbaküdooniaFoto: Astrid Lepik

Ebaküdoonia viljad on tõeliselt hapud, aga suhkruga kihitatult on nad tee maitsestamiseks paremad kui sidrun. Viljadest saab ka ilusat püreed ja tarretist.

Ebaküdoonia perekonnas on mitu liiki. Kõige tavalisem on meil jaapani ehk näsaline ebaküdoonia (Chaenomeles japonica). Ta on üldiselt külmakindel, ainult mõnel talvel võtab pakane ära lumest väljaulatuvad õiepungad. Enamasti õitseb põõsas ikkagi - ka okste alumises osas on õiepungi.

Ebaküdoonia viljad on 4-5 cm läbimõõduga natuke ebakorrapärase kuju ja krobelise koorega kollakad õunviljad. Küpseks saavad nad üsna hilja septembris-oktoobris, mõnel jahedamal suvel aga jäävadki roheliseks. Selliseid vilju laske nädalapäevad toas järelvalmida. Suhkruga hoidistamiseks kõlbavad ka rohelised viljad, kuigi neil pole seda hõrku aroomi, mis valminutel.

Ebaküdoonia puhastamisel jääb üle hulk ilusaid läikivpruune seemneid, mis on üsna õunaseemnete moodi ja kõlbavad sama moodi suhugi pista. Aga mõne võite ka maha külvata, lootuses leida seemikute hulgast mõni eriti suurte viljadega, külmakindel, varavalmiv, suureõieline või väheste asteldega vorm. Vaat siis, kui palju võimalusi!

Mõistlik on külvata sügisel, siis pääsete seemnete stratifitseerimisest. Kui on karta, et hiired need talvel nahka panevad, võite seemned panna plekkpurki liiva sisse ning selle labidasügavusele peenrasse matta. Muidugi peate anuma auklikuks tegema, et vesi pääseks sisse-välja. Ja kevadel ei tohi purki mulda unustada!

Noored ebaküdooniad koolitage järgmisel kevadel: kaevake üles, kärpige peajuurt ja latva ning istutage paarikümnesentimeetrise vahega laiali. Paari aastaga saate korralikult arenenud võraga tugevad põõsad. Talveks peate neid natuke kuuseokstega katma, sest jänes sööb ühtmoodi heal meelel nii noort ebaküdooniat kui ka õunapuud.

Peaaegu ilma tüütute asteldeta on mõned jaapani ebaküdoonia hübriidid. Nendega ei ole seda muret, et põõsa alt rohides või vilju korjates saavad käed või nägu veriseks kriibitud. Mõnel hübriidil on aga viljad kummalise kujuga - midagi pirni ja õuna vahepealset.

Heade omadustega vorme ja kauni ebaküdoonia ehk värd-ebaküdoonia (C. x superba) ilusaid suureõielisi sorte saab paljundada haljaspistikutega. Veel lihtsam on aga põõsal mõni servmine oks maha painutada ning korralikult mullaga katta, paari aastaga kasvatab see endale juured.

Põhimõtteliselt võiks ebaküdoonia sorte ka pookida. Isegi tüvipuu saaks temast kujundada, kui võtta aluseks näiteks pirnipuu. Nendel ideedel pole siiski praktilist jumet: metsik ebaküdoonia alus annab nii palju juurevõsu, et kultuursort jääb kängu.

Tüvipuul kasvab alus kiiresti ebaproportsionaalselt jämedaks. Pealegi jääb siis ebaküdoonia võra täiesti talvekülma meelevalda. Põõsana kasvades on osa oksi enamasti ikka lume all soojas ja need õitsevad ka pärast käredat talve.

Ebaküdooniat ei tohi ära segada küdooniaga. See madalakasvuline puu, mille sordid on hinnatud viljapuud, on meil külmaõrn. Teda võiks katsetada läänerannikul ja saartel. Meil Kubjal on Vormsilt saadud seemikud mitu aastat kiratsenud ja lumepiirini tagasi külmunud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare