Kohalikud, kellest paljud on hispaania päritolu, kutsuvadki seda uhket kaktust ahvisabaks − hispaania keeli cola de mono.

Toreda taime ladinakeelses nimetuses on − nii nagu hiljuti pandud eestikeelseski − “ahvi saba” kenasti sees: vastavalt siis Cleistocactus colademononis ja ahvisaba-kleistokaktus (või ka ahvisaba-kinniskaktus).

Arvatavasti on tegu kahe kleistokaktuse liigi – Winteri kleistokaktuse (C. winteri) ja C. vulpis-cauda loodusliku hübriidiga.

Pildil olev taim on poogitud kõrge, umbes kahemeetrise sammaskaktuse otsa ja õitses juba neljandal pookimisjärgsel kuul. Omajuurne seemik ei ole aga veel õisi näidanud, kuigi kasvanud on ta juba neli aastat.

Eelmise aasta novembri lõpus oli ühel harul näha umbes 50 õienuppu. Ja kui need enam-vähem korraga puhkevad, on vaatepilt tõesti võimas. Harusid on kokku seitse ja loodan, et ka ülejäänutele ilmuvad kevadel õiepungad. Mullu õitsenud harul on aga küll kümneid õienuppe!

Ega ma päris täpselt veel ei tea, kui kaua ahvisabakaktus õitseb. Otsustades selle järgi, et taimel olid novembris õiepungad peal, võiks arvata, et ta kevadel juba varakult õide puhkeb.

Internetist on lugeda olnud, et ahvisaba-kleistokaktus õitseb kaua ja mitmes laines. Liik on ju teadusele alles hiljuti avastatud, 2003. aastal nimelt, ja pole väga laialt veel levida jõudnud.

Mina nägin esimese õie ära 2012. aastal pistikust paljundatud kolmeaastasel taimel. Mullu andis seesama taimeke veel mõne õie, ent tema küljest võetud poogend kõrge samba otsas on just see, mida juuresoleval pildil näete.

Too Saksamaalt soetatud taim ise, muide, peaks olema kasvanud just selle kaktuse tükikesest, mille liigi esmakirjeldajad Lothar Diers ja Wolfgang Krahn kümmekond aastat tagasi Saksamaale kaasa tõid.