Eestikeelsetest puunimedest - teate, mis puu on parkesumahh?
Piisab mul enda jaoks avastada mõni täiesti uus puuliik, kui juba selgub, et eesti keeles on talle nimi antud. Näiteks leidub Lõuna-Euroopa looduses täiesti looduslikult oma äädikapuuliik Rhus coriaria, kes on saanud jõulise nime parkesumahh.
Mõnel puhul aga pannakse nimi küll ära, kuid ega seda igapäevaselt kasutada ei viitsi. Näiteks Heptacodium miconioides, kellest on tõlke läbi saanud seitsmepojapuu. Kuidagi veider ja lohisev… Samamoodi on lugu Pinus leucodermisega. Inglise keeles kannab ta bosnia männi nime, meil aga on valgekooreline mänd. Enne sõda nimetas Mathiesen ta ussinahkseks männiks, toreda soomulise korba tõttu. Zoloogiliselt õigesti tuleks sel juhul öelda maonahkne mänd. Ei tea… Oma koduaia puuhakatist nimetan ma seni parema puudumisel siiski leukodermis-männiks. Ja aias siin-seal turritavad Quercus pubescens’id on igapäeva kõnepruugis karvasest tammest lühenenud karvatammeks. Rõõmus nimi on tekkinud õissaarest (Fraxinus ornus), keda tuttavaga omavahelises vestluses või kirjas kutsume: hõissa.
Üks puu, keda ma aias ja ka oma kirjutistes kohe kuidagi ametliku eestikeelse nimega kutsuda ei taha on Taxodium distichum. Eredalt on meeles üks aia külastaja, kellele näitasin oma helerohelises suvises okastikus puuhakatist: palun, see on sooküpress! Külastaja vaatas puukest pikalt ja kordas järelemõtlikult: aa, küpress… Sestpeale nimetan ma Taxodium’e soosekvoiadeks. Kui on olemas väga sarnase välimusega metasekvoia, siis miks ei või olla ka soosekvoia? Muidugi selguse huvides tuleb jutu juures alati ära mainida ladinakeelne nimi. Mõne jaoks sellest aga ei aita. Meenub näiteks väga tauniva sisuga netikommentaar, et kuidas ma nii rumal olen, ei tea, et soosekvoiat pole olemas, on ju ikka sooküpress!
Eestikeelsete nimetustega on siiski päris hästi läinud. Kui meil on jugapuu, siis soomlastel mingi eksitav marjakuusi. Veel segasem on olukord Põhja-Ameerikas. Neil on seal kõik puha aina seedrid, ehkki tõelisi seedreid Ameerikas üldse ei kasva. Ameeriklaste seedrid on tegelikult sealsed elupuud, kadakad ja ebaküpressid.
Keele areng liigub vääramatult üheülbastumise suunas. Paljukest siis on Eestis alal elujõulisi murdekeeli? Samuti on unustusehõlma vajunud enamus taimenimetusi. Lapake vahel Gustav Vilbaste “Eestikeelsete taimenimetuste” raamatut, kust leiab laviinide viisi kõikvõimalikke taimenimesid. Küll luulelisi, küll harva suisa roppuseni mahlakaid. Kui vanarahvas tohtis ümbritsevaid taimi kutsuda kuis aga süda lustis, siis miks on nii taunitav kui mõni nüüdne eksootilise puu nimi suu- või meelepärasemaks kohastub ja sedakaudu kirjasõnassegi lipsab?
