Eestis leiti sel suvel uus ohtlik viljapuude haigus
Kõige iseloomulikum viljapuu-bakterpõletiku tunnus on võrsetippude närbumine ja paindumine 180 kraadi. Haiguse arenedes võrse pruunistub, hiljem muutub mustaks. Soodsates tingimustes võib nakatunud taime pinnal näha ka piimvalgeid või kreemjaid bakterilima tilku.
Väga noored puud võivad haigestumise järel hävida isegi samal aastal. Viljakandvaid puid haigus nii kiiresti ei surma, kuigi uued võrsed ja osa oksi võivad hävida.
Põletik tabab kogu taime
Viljapuu-bakterpõletikku peetakse üheks ohtlikumaks roos-õieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluvate viljapuude ja dekoratiivtaimede haiguseks, mille tekitajaks on bakter Erwinia amylovora.
Haigus siseneb taimedesse peamiselt koorehaavandite või õite kaudu. Bakter paljuneb taimekudedes ja liigub taimes ringi, hävitades elusaid taimerakke. Haigestuda võivad nii õied, lehed, oksad, tüvi, viljad kui ka juured.
Bakterpõletikust tabandunud taimede kahjustus sarnaneb põletuskahjustusega. Nakatunud võrsete hävimine on väga kiire.
Hävinud õiekobarad, kuivanud lehed ja mumifitseerunud viljad jäävad hävinud puule kinni ega varise maha.
Kuna väliste tunnuste põhjal pole võimalik selgeks teha haiguse leviku ulatust, on ainuke kindel meede haigusest vabaneda saastunud taim põletada ning taimega kokkupuutes olnud pinnas ja tööriistad desinfitseerida.
Keskkonnatingimused Eestis on bakteri arenguks ja levikuks sobivad.
Bakter paljuneb, kui õhusoojus on 4–32 kraadi. Eriti heaks loetakse temperatuuri alates 18 kraadist ja suhtelist õhuniiskust alates 70 protsendist.
Bakteril on palju leviteid
Haigus levib bakterilimaga, mis niiske ilmaga eritub kahjustunud kudedest. Bakterilima venib peenteks niitideks ja võib sel viisil levida vihma, putukate, tuule, lindude ning inimtegevuse vahendusel sadade kilomeetrite kaugusele.
Peamine levikuallikas on viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimede istikud ja muu paljundusmaterjal (alused, silmastusoksad, pistikud, õietolm).
Kahjustaja võib levida ka sordiaretuses tolmeldamiseks kasutatava õietolmuga, samuti koos õietolmuga mesilastarude ja -perede transportimisel.
Rändlinnud võivad kahjustajat kanda pikkade vahemaade taha. Üheks levikuvõimaluseks peetakse ka õhus sisalduvaid liiva- ja mullaosakesi ning veepiisku, mille abil võib bakter levida sadu kilomeetreid. Saastunud taimede lähemas ümbruses levib bakter vee- või vihmapiiskadega, inimtegevuse vahendusel ning putukatega.
Kõige vastuvõtlikumad viljapuu-bakterpõletikule on dekoratiivtaimedest tuhkpuu ja viirpuu, viljapuudest aga pirn. Peremeestaimedeks on veel ebaküdoonia, pihlakas, toompihlakas, astelpihlakas, küdoonia, tuliastel, Davidi fotiinia ja villpööris.
Kuidas Eestit kaitsta?
Viljapuu-bakterpõletik on levinud enamikus Euroopa riikides. Eestile lähematest riikidest on kahjustajat leitud Taanis, Rootsis ja Norras. 2005. aastal tehti see kindlaks Leedus ning 2007. aastal meie naabrite juures Lätis ja Valgevenes. Eesti piirile lähim viljapuu-bakterpõletiku leiukoht Lätis oli Riia regioonis 100 km Eesti piirist.
Euroopa Liidus üldisi piiranguid taimede liikumisele ei ole. Küll omab Eesti alates 2005. aastast viljapuu-bakterpõletiku suhtes Euroopa Liidu kaitstava piirkonna staatust, mis annab õiguse seada Eestisse toimetatavale paljundus- ja istutusmaterjalile rangemaid nõudeid ning loob Eesti tootjatele märgatava eelise liikmesriikidevahelises kaubavahetuses.
Oluline on jälgida, et kõik Eestis turustatavad viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimed oleksid varustatud taimepassiga.
Taimepassil peab olema erimärgistus ZP-b2, mis kinnitab, et istik on vaba ohtlikust taimekahjustajast Erwinia amylovora. Vastavalt seadusele tuleb taimepasse säilitada üks aasta, kuna need on aluseks taimede päritolu tuvastamisel.
Ohtliku kahjustaja tõrjumise meetmeid on kohustatud rakendama isik, kelle valduses on saastunud taim.
Vastavalt Eestis kehtivatele õigusaktidele on ettevõtjatel võimalik taotleda viljapuu-bakterpõletiku tõrjemeetmete kulude kompenseerimist.
