Et hommikusöök söömata, otsustasime ühel välul piknikku pidada. Tore mõte, ent raskesti teostatav, sest ümbritsevad eripärased puud aina kutsusid püsti kargama ja lähemalt uurima minema kellega tegu. Muuseas avastasin enda jaoks väikesed roheliste vitsaraagudega põõsad Ephedra perekonnast. Mullu sügisel sai Bratislava botaanikaaias trehvatud õige mitut liiki. Riias on esindatud kaks. Püstisema kasvuga Ephedra equisetina pärineb Mongooliast ja Hiinast ning oma lüliliste vartega näeb välja tõepoolest nagu osjapõõsas, ehkki maailmas kuskil ei kasva osjad sedasi põõsakujuliseks.

Tegelikult kuuluvad efedrad paljasseemnetaimede hõimkonda ebaokaspuude klassi. Samasse klassi on liigitatud ka täiesti ulmelise välimusega velviitšia Namiibia kõrbetest ning sugukond vastaklehikud, kelle laiad loorberitaolised lehed on paljasseemnetaimede hulgas sama veidrad kui hõlmikpuu lehviklehed. Paljasseemnetaimede all mõtleme eeskätt ju kohe okaspuudele või siis ehk ka käbisid kasvatavatele palmlehikutele, keda meil harva toataimena kasvatatakse.

Teine efedraliik on Riias maadjam, pigem lamavroomav ja kannab nimetust Ephedra distachya ehk eesti keeli harilik efedra. Seesama liik levis peale jääaega ka Eestis, ent on nüüdseks välja surnud. Praegusajal kulgeb tema loodusliku levila põhjapiir kusagilt üle Prantsusmaa, Tšehhi, Slovakkia, Valgevene ja Ukraina.

Tavaliselt maalähedastest hariliku efedra vartest on toestusega võimalik kasvatada suisa iselaadne minipuuke. Efedra isasõied on silmatorkavad kollased moodustised, emasõitest arenevad isuäratavalt lihavpunased, jugapuu omi meenutavad viljad. Muuseas olla need täiesti söödavad, pealekauba on harilik efedra tunnustatud ravimtaim õige mitme tõve vastu.

Ja sedasama erilist taime, meil Eestis sama hästi kui tundmatut, oli Riia botaanikaaias parajasti tublisti välja roogitud. Samas lähedal olid üles kistud taimed prügikottidesse topitud. Milline raiskamine! Miks ei pakuta efedrat müügiks, nagu teisi taimi, samas Riia botaanikaaia väravas? Sealt võib soetada haruldasematest näiteks šlipenbahi rodo, kreeka pählipuu või hariliku kastanipuu. Aga efedrad, näe, roogitakse prügikotti. Loomulikult hakkasid mu näpud sügelema. Kuna kõik rohijad olid lõunapausile läinud, küsida polnud kelleltki ja valus oli taimharulduste surnuks kuivamist vaadata, siis kiskusin prügikotist paar juurikat välja. Kastsin need sealsamas veekraani all märjaks ja toppisin kilekotti. Igatahes, prügi omastamine pole vargus!

Samal ajal olid sündmused me piknikuplatsil arenenud omasoodu. Juba süües olin poole kõrvaga tabanud vareste kraaksatusi. Nüüd avanes suisa uskumatu vaatepilt. Varesed olid kinnitamata seljakoti klapi lahti löönud, mu pooliku värske krõbekoorelise saiapätsi välja tirinud. Saiapätsist ja ümbritsevast paberkotist olid järel vaid laiali kistud räbalad. Tormasin selle pidupaiga poole, kuid mis sa enam seal päästad. Varesed pistsid karjudes lendu, üks eriti ahne rebis kobadega kaasa suure priske kannika. Ei jäänud muud üle, kui saiaräbalad ja kotiriismed prügikasti virutada. Millised imetlusväärselt ülbed ja taibukad linnud! Sel hetkel ma neist küll nii positiivselt ei arvanud. Ikkagi ootamatu, kui säärane jultunud omandi vargus päise päeva ajal toime pannakse.

Kuid poolik saiapäts oli lõppude lõpuks tühiasi. Eks ma isegi käitunud äsja ju üsna samamoodi kui mu nimekaimud. Ikka võõra koti kallale ja usinalt omastama - mis ripakil, see ära!

Ma loodan väga, et need kuivetunud efedrajuurikad Hiiumaal jalad alla võtavad. Mul on neile sobilik, üsna päikseline ja liivmullaline koht täitsa olemas kah. Kahjuks pole mul neist nähtavasti loota punavaid söödavaid vilju (õigem oleks paljasseemnetaime puhul küll vist öelda seemnerüüsid), seega ka seemneid edasiseks laiemaks paljunduseks. Efedrad on nimelt kahekojalised taimed nagu jugapuudki. See tähendab, et üks taim on isane, teine emane. Üldjuhul on selline lahknemine taimeriigis pigem erand kui reegel. Efedra on üks säärastest eranditest.