Käändnoliina huvitav ja efektne välimus on talle mitmes keeles andnud nii mõnedki toredad nimed, nagu pudelipuu (soome k Pullojukka), käändbokarna, elevandijalg (sks Elefantenfuß) ja ponisabapalm (ik Ponytail palm).

Kuigi suhteliselt aeglase kasvuga käändnoliina saavutab oma tõeliselt uhke väljanägemise alles vanemas eas, on taim oma kodarikuna tüve tippu kinnituvate pikkade kitsaste käänduvate lehtedega armas pilgupüüdja ka noorelt.

noliina
Kui noor taim on vaid paarkümne sentimeetri kõrgune, siis vanemad taimed võivad kasvada kuni meetri kõrguseks (vabas looduses isegi kuni 10 m kõrguseks). Lisaks toredale tüve tipus asetsevale lehekodarikule on huvitav ka käändnoliina tüvi, mis altpoolt, mullapinna lähedalt on jämenenud ja meenutab, nagu ka saksakeelne nimi viitab, elevandi jalga.

Taim talub hästi päikselist, kuiva ja kuuma (kuni +30°C) kasvukohta lõunapoolsel aknalaual või selle lähedal (vanemaks saades ei pruugi ta aknalauale hästi ära mahtuda). Talvel, kui napib valgust, peaks kasvukoht olema pigem jahe (mitte alla +10°C). Soojas ja vähese valgusega kasvukohas muutuvad kenad pikad lehed nõrgaks ja heleroheliseks.

Kevad-suvisel ajal kasta korralikult ja regulaarselt, kuid mullal lasta kastmiste vahepeal ära kuivada. Talvel kasta harvem ja vähendada ka kastmisvee hulka. Vältida ülekastmist. Kevad-suvel väetada harva, umbes kord kuus, talvel aga üldse mitte.

Ümber istutada varakevadel, 2-3 aasta tagant ja vaid veidi tüve alumisest osast suuremasse potti. Paksenenud tüve alumist osa mitte aga mulda istutada, see peaks ikka mullapinnale jääma. Istutusmuld olgu vett hästi läbilaskev ja pigem toitainetevaene, hästi sobib kaktustele ja sukulentidele mõeldud muld.

Liiga võivad teha mitmed kahjurid, nagu vill-ja kilptäid, punased kedriklestad ning ripslased. Kodukassile on aga taime rohelised lehed suisa maiuspalaks.

Efektse ja vähenõudliku taimena sobib käändnoliina kasvatamiseks kuivades ja päiksepaistelistes ruumides nii kontoris kui kodus.