Eksootiline aiarännak Hiiumaa südames

 (1)

Eksootiline aiarännak Hiiumaa südames
Taimefänn ja eksootiliste taimede kodustaja Tapio Vares on ka andekas kirjutaja ja joonistaja.Foto: Tiit Koha

Suve lõpus käisin külas Tapio Varesel, kelle muhedad taimelood veebilehes Aialeht.ee on aiahuvilistele juba paar aastat mõnusaid lugemishetki pakkunud.

Tapio (35) elab Hiiumaa keskel Nõmba külas vanas metskonnamajas. Selle terrassilt avaneb oivaline vaade tema “mängumaale”, sest aed kulgeb pika ribana elumaja juurest künkalt alla, kuni lõpeb kauguses madalas mustikametsas.

Siin jalutades saab ära käia aga Vahemere ääres, Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas, Kaug-Idas, Lõuna-Ameerikas ja ehk mujalgi. Nende kaugete paikade taimedest on kirglik taimekollektsionäär kujundanud eraldi aiaosad, kus ta nüüd põnevusega jälgib, kas ikka kehtib see laulusalm, et “ei palmid, ei seedrid kasva me maal”.

Loomulikult esineb eksootide kaotusi, mida Tapio oma lugudes lustlikult kirjeldab, aga on ka ootamatuid üllatusi, rõõmu teevad ajutisedki õnnestumised. Tapio leiab, et “...tuleb võimalikult laial rindel mässata, küll siis mõni liik end ehk ikka õigustab. Kui pole võimalust iga kell lõunasse sõita, tuleb üritada see tuua oma koduukse ette.”

Tõsisem taimehuvi tabas noort meest umbes paarikümneselt. Algul köitsid teda sõnajalad ja okaspuud, praegu fännab ta Aadria mere äärset taimestikku.

“Nooruses õppisin aastakese ka Jänedal maastikukujundust. Ristipalo metsakoolist saadud metsavahipaberitega polnud kahjuks midagi teha, sest see ametipost kaotati ära,” annab ta ülevaate oma haridusteest. Mõnusa sulejooksuga taimefänn töötab praegu Hiiu Lehes, kusjuures oma taimelugudele tavatseb ta sageli ise pildid juurde joonistada.

Seotud lood:

“Tegelikult seisame praegu ürgmere kaldal,” teeb Tapio terrassil seistes rabava avalduse. “Kolm tuhat aastat tagasi oli Hiiumaa oluliselt väiksem ja teise kujuga ning siia künka alla ulatus merelaht. Tiiki kaevates tulid liivaaluselt savikihilt merekarbid välja. Praegu on meilt mereni kümmekond kilomeetrit. Nõmba on Hiiumaa südames, ja muide – talviti üks saare külmimaid kohti.”

Siinne kliima on siiski hulga soodsam kui mandril ja sobib võõramaiste taimedega mässamiseks. “Hiiumaal võiks seepärast olla märksa rohkem taimehulle, kui praegu neid on,” leiab Tapio. Oma aeda on ta aastatega kogunud paar-sada vähem või rohkem erilist puu- ja põõsaliiki ning hulgaliselt ka eksootilisi rohttaimi.

Loe veel

Õuel pilku püüdev “bonsaiks” pügatud vonkleva tüvega paarimeetrine puu on siiski meil tavaline viirpuu. “Teda ei saa lasta siin maja lähedal lihtsalt kõrgemaks kasvada, sellepärast hakkasin teda pügama. Ostsin selleks isegi teleskoopkäärid.”

Topiaarkunstile ahvatlevad Tapiot ka ligustrid ja harilikud valgepöögid, viimastest on tal käsil rohelise-punasetriibulise heki rajamine. Suurejoonelisse plaani tekitasid hiired küll viimasel talvel pausi, kuid läbinäritud koorega põõsad taastusid pärast mahalõikamist kenasti.

Viigipuud ja lavendlilõhnaline ürdiaed

Ürdiaia müüri ääres kasvab lopsakas viigipuude puhmik, taimed kasvatas Tapio poest ostetud viigimarja seemnetest. “Talvel viigipuud küll külmuvad maapinnani, kuid taastuvad väga jõudsalt,” kiidab aednik oma suurte karedate lehtedega kasvandikke. Tuleks ometi järjest pehmeid talvi, mis laseks neil kõrgemaks sirguda. Kogu aia peale on kokku kümmekond viigipuud, et tekitada seal vahemerelisi meeleolusid.

Igal aastal võtab Tapio ette vähemalt ühe kaugema reisi, 2011. aasta aprillis käis ta Põhja-Itaalias. “Garda järv, Aadria mere äär ... see on minu piirkond, mujale enam ei kisugi. Eelmises elus ilmselt elasin sealkandis. See on põnev koht, üleminekuala, kus näeb nii Kesk-Euroopa heitlehiseid kui ka Vahemere-äärseid igihaljaid taimi.” Reisidelt on Tapio taskus kaasa toonud paljude taimede seemneid.

Vahemerehõnguline on kogu ürdiaed, mille Tapio kuus aastat tagasi vana lauda seina äärde rajas. Ladus müürid ja tegi pinnakatteks sillutise. Lavendlid, salveid, iisopid, liivateed, mägi-piparrohud, aedruudid jm ürdid elavad siin iseseisvalt oma elu, külvavad end ise ja moodustavad mõnusaid taimevaipu, mis Tapiole väga meeldivad. Suvel on tal siin liblikameri ja sumiseb maamesilastest. Enamik ürte on ju huulõielised, mesilaste lemmikud. Ürdiaia seltskond on peamiselt pärit Vahemere äärest. Muide, mitu aastat on aias mingitmoodi suutnud talvel hinge jääda isegi loorberipuud. Siiski hääbuvad need tasapisi, olles meil kahjuks liiga õrn eksootika.

Eksootika heinamaal

Nüüd läheme Põhja-Ameerika idaossa, mis jääb iidsete mändide taha lagedale heinamaale. “Kunagi fännasin USA läänerannikut, nüüd idaosa. Kõik, mida tahaks proovida, ei mahu siia ära, liikidelt on see kant tohutu rikas.”

Nurga puukoolist toodud harilik trompetipuu tegi aednikule meeldiva üllatuse: elas üle mulluse talve pidevad 25kraadised pakased, isegi eelmise aasta võrsed ei hävinud. Ameerika ambrapuu on hunnitu sügisvärviga, kusjuures igati lootustandev – mullune talv näpistas noorukest puunääpsu vaid natukese.

Järgmise puu juures küsib Tapio kavalalt: ja mis liik see on? Lehtede järgi ütleks, et paju. Vale! See on hoopis pajulehine tamm, mis USA idaosas kasvab mõnekümne meetri kõrguseks. 2004. aastal istutatud tulbipuu on juba kohanenud ja aina sirgub, hoolimata kitsede talvistest rünnakutest.

Rasked talved näitavad ära eksootide taluvuspiirid. Mammutipuu, jaapani krüptomeeria, metasekvoia ... nendega vist pole mõtet mässata. Seevastu imeilusa lehestikuga sooküpress – eksootiline heitlehine okaspuu – on vapralt ära talunud kõik selle sajandi rängad talved, läinud suvel kasvatas ta lausa 50 cm pikkused kasvud. Üllatavalt vastupidav on olnud ka sirmokas.

Eelmine külm ja lumerohke talv ei teinud midagi ka varimagnooliale. “Magnooliad võiksid meil märksa tavalisemaks saada,” leiab Tapio. “Teravalehine magnoolia on Eestis täiesti külmakindel, loodan temast tulevikus poolt heinamaad täitvat põlispuud. Ise ma seda küll muidugi ei näe…”

Väga tubli on olnud kiuline tääkliilia, kes elas üle isegi 2006. aasta palja maaga külma! Sel suvel õitses ta jälle. “Aga ilma õitsematagi on ta üks aia vaieldamatuid tippe. Eriti lahe on tääkliilia talvel, kui tema rohelised jäigad lehekodarikud lumest välja turritavad,” kirjeldab Tapio oma taimekogu erilisemaid hetki.

Aga mis põõsas seal suve lõpus nii kenasti õitseb? “See on lepalehine kletra. Elegantne ilus põõsas. Peale tema õitsevad sügisel vaid põõsasmaranad ja roosid.” Toreda lehestikuga on lumepuu, õitseajal tundub, nagu oleks ta kaetud valgete räitsakatega.

Peenarde asemel lillevaibad

Püsikutest loob “Põhja-Ameerika osakonnas” meeleolu kamm-soohein. “Ta on graatsilisem kui hiina siidpööris, kasvab kahe meetri kõrguseks.”

Uhket siidpöörist nägime enne õuemurus. Tapio sõnul on see üks varasemaid sorte (nime ta ei tea), mis jõuab igal aastal isegi pead luua.

Hiigel-päevalille nägi ta Tallinna Loomaaias ja tahtis loomulikult kohe endalegi: “Tal on hästi mõnus lehestik. Inglased kasutavad seda liiki tihti suurtes püsilillepeenardes.”

Roosade õitega askleepias lõhnab meeldivalt ja näeb välja nagu põõsas, kuigi on püsilill. “Mulle ei meeldi lillepeenrad. Olgu parem tutsakas siin, teine seal,” tunnistab Tapio. Seda oli näha juba eespoolgi, kus muru sisse olid kenasti kasvama jäetud raudrohupuhmad.

Lillepeenarde asemel on mees võlutud hoopis lillevaipadest.

Pärast üht kevadist reisi Aadria mere saartele, kus pisikesed alpikannid kõikjal maaliliselt maad katsid, hakkas kunstikalduvustega aednik sellist ilu ka endale tahtma. Väikesed vahemere alpikannid on aias juba kahel sügisel õitsenud ja nüüd jääb vaid oodata, et nende kasvuala järjest laieneks.

Tasapisi suurenevad ka sügisel õitseva kauni krookuse väljad, mis siis lummuslikult sinetavad. Kevadel lööb pöökide all kolletama lumekupuvaip, valgeid ja roosasid laike tekitavad koerahambad. Suvel sinetavad aia eri paigus aga lavendlid. Tapio rõõmuks on kohati tekkimas lausa niidetav lavendlimuru. Metsaaias katab maad igihaljas soldanellivaip, mis kevadel värvub lillakassiniseks.

Karboniajastu kiviktaimlas

Suure tiigi serval samblasel kiviktaimlakünkal kasvavad ürgsed eostaimed: sõnajalad, osjad ja kollad. “See oli kunagi minu au ja uhkus, nikerdasin seda 15 aastat,” räägib Tapio.

Potis suvitab puukujuline sõnajalg lõunadiksoonia. Mees kahetseb, et Hiiumaal ei ole Corn-
walli kliimat, kus puusõnajalad väljas vabalt vohavad. Meil pole lootustki, et ta talve väljas üle elaks.

Näeme keel-raunjala sorte, Browni astelsõnajalg ja igihaljas ogane astelsõnajalg on Eestis haruldased. Siin on pitsiliste lehtedega kivi-imar ja sämp-imar, millel on esimesest isegi ilusam lehestik. Aleuudi adiantum levib künkal nagu umbrohi. Kollektsioonis on ka põhja-raunjalg ja Euroopa suurim – kuningosmunda, mille lehed võivad kasvada kuni kahe meetri pikkuseks. Palju sõnajalgu kahjuks hävis 2006. aasta talvel.

Tapio igatseb talvesid, mil temperatuur ei langeks alla kahekümne kraadi. Paljude liikide jaoks on selle piiri ületamine hukatuslik, leebete talvede puhul saaks neid edukalt kasvatada.

“Meie valik on liiga piiratud. Samas on see ka hea, sest kui saaks endale kõik, mida soovid, siis kuhu need kõik panna...” mõtiskleb aednik.

Siin on ka kaks põnevat ürgse päritoluga kivijugapuud: Kagu-Austraaliast pärit alpi-kivijugapuu ja Uus-Meremaa asukas lumi-kivijugapuu, efektne sirmokas on pärit Jaapanist.

Lõuna-Ameerika sektsioonis sirgub näiteks tšiili araukaaria, mis praegu on veel üsna mudilaseeas, ja lõunapöök. Patagoonia oganupp moodustab kena igihalja pinnakatte.

Tapio laseb imetleda mandžuuria pähklipuu kasve, mis kahel viimasel kuumal suvel viskasid ligi meetri pikkust. Tutvume põldvahtraga, mis talub hästi kärpimist ja võrakujundust. Väga tihe ja püstine Juliana kukerpuu on igihaljastest kukerpuudest kõige külmakindlam.

Tapiole meeldib väga ka kividega mängida. Aias näeb mitmel pool pae- ja maakivist laotud pikki madalaid müüre ning lõbusaid tornikesi. “Need on nagu varemed. Tornide idee sain Saaremaalt, kus mitmele poole randadele on laotud kõrgeid kivisambaid.”

Madalal müüril on suvel hea hoida pottides kasvavaid hellikuid, mis talveks tuleb sisse viia. Potiaed tekitab vahemerelise meeleolu ja nii kutsubki Tapio seda aiajuppi naljatlevalt Aadria õueks. Siin näeb ka loorberkirsse ja pukspuid, luud-, uba- ja leetpõõsaid. Kaeralilled, hiidhüatsindid ja tõrvikliiliad lisavad veidi Aafrikat.

Ühel kividega disainitud paekivikünkal on leidnud koha ka Lääne-Eesti taimestik: punaste marjadega maavits, pruun raunjalg, haisev kurereha, merikapsas jne. Väga hea pinnakatja on leesikas.

Metsaaia vaated

Aia tagumisse ossa jääb n-ö metsaaed, mis on praegu Tapio “lemmikosakond”. Siin on taimedest esindatud põhiliselt Kesk- ja Lõuna-Euroopa ning Kaukaasia. Neli aastat tagasi oli siin vesine pajuvõpsik, mille arvelt on nüüd aiale hulk maad juurde tulnud.

Tapio on mõnuga maastikku kujundanud. Tasapisi, labidaga kaevates, moodustusid looklevad ojakesed ja tiigisilmad, vete vahele kerkisid madalad künkad.

Veepinnal peegeldub harilik kastan, sel talveõrnal puukesel on õnnestunud juba rohkem kui paari meetri kõrguseks sirguda. Tapio tahaks siia rajada kohe päris kastanimetsa nagu Vahemere ääres. Kasvamas on ka pisikesed Itaalia Alpidest kaasa toodud iilekstammed, sel talvel jääb muist õue, eks näis, mis juhtub. Karvase tamme nääpsud on pärit Garda järve äärest.

Vahtralehine plaatan, mis külma ei karda, on ligi kolme meetri kõrgune, viimasel suvel viskas ta vägevad pea meetrised aastakasvud. Tapio: “Mine tea, ehk saangi varsti istuda kuumadel suvepäevadel päris oma plaatanipuu vilus.”

Juudapuu hakkab edaspidi metsaaeda kaunistama oma kauni kevad- ja sügisvärviga. Hariliku karuspalmi hakatised on kasvanud mõni aasta tagasi Horvaatiast toodud seemnetest, nad ongi siin tiigikaldal vapralt talvitunud.

Siin mustikametsa ääres on maa happelisem ning hea kasvada iileksitel ja rododel. Väiksel saarekesel keset veesilma vohab aga sookail, kodumaine rodo.

Aasta tagasi istutatud igihaljas sirmbambus on kasvatanud lopsaka puhmiku. On lootust, et varsti kahiseb siin paari meetri kõrgune tihnik. Tapio meelest on see kauneim kõrreline, mida meie kliimas kasvatada saab.

Metsaaed on mõnus koht, kus käia mõtisklemas, vaikust kuulamas ja küngastel istudes vaateid nautimas. Kogu aia on Tapio kujundanud enda sisetunde järgi, nii et seal oleks hea olla. “Hiljuti lugesin ühest feng shui raamatust, kuidas on õige aeda kujundada. Selgus, et mul on täitsa iseenesest enam-vähem õigesti tehtud.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare