Eksootiline külaline Eesti kliimas - sindlitamm
Eesti kõige maalilisemad ja ilusamad puud on vanad kaharad männid ning jändrikud tammed. Kui mände jagub Eestisse enamvähem piisavalt, siis tammesid pole siin nende levila põhjapiiril kunagi liiga palju. Tore oleks rajada tõrudest iseoma tammik, kuid kahjuks pole säärast laia maaluksust paljudel käepärast.
Ilusaid tammikuid jagub Eestisse üksjagu. Aga kõigi nende sekka on huvitav ilma kaugetele maadele sõitmata näha, mismoodi ka igatliiki võõramaised tammepuud välja näevad. Tammeliike on mitusada, neist ürgsemad, igihaljaste terveservaliste lehtedega Eesti kliimat kahjuks ei talu. Tõsi, näiteks iilekstammega (Quercus ilex) siinkandis küll katsetatakse ja Läti lääneservas Grobinas on üks isend suisa tosinkond aastat väljas vastu pidanud. Siiski ei suuda iilekstammed siin ilmaski sirguda sama toredateks talverohelust pakkuvateks puudeks nagu lõuna pool Alpe.
Küllap eripäraseim tammede kollektsioon leidub Kloostrimetsas, Tallinna botaanikaaias. Teiste seas sirgub seal punase ehk põhjatamme rühm. See põhjaameeriklane on Eestis võõrtammedest kõige enam kodunenud ning tutvustamist ei vaja.
Hoopis teine lugu on aga kähara tammega (Quercus crispula), kes on nüüd süstemaatikute poolt küll mongoolia tamme teisendiks arvatud. Tegelikult võiks sellele kaunile puule siiski jääda tema endine tore nimi alles. Kähar tamm on Eesti oludes nähtavasti üks perspektiivseim Kaug-Ida tammeliik, nagu tõendavad ka Kloostrimetsa puud. Täidlased lehed on servadest peenelt hambulised, luues tamme kohta üpriski eksootilise pildi. Kõige rõõmustavam nende juures on rikkalik tõrusaak. Vähemalt tänavu oktoobris kähara tamme sallu sattudes leidsin jalge eest maast suisa kubisemiseni varisenud väheldaste mõõtmetega tõrusid, muist juba idanenud, puurides juurt otsustavalt sügavasse mulda. Sellist kingitust ei saanud loomulikult raisku lasta ja nii noppisin ma üle paari tosina tõru, enne kui mõistus pähe tuli. Kuhu, pagan, ma tulevikus kõik need tammed panen?! Ju peab aiast aeda hakkama käima ja kõigile ettejääjaile lihtsalt kaela toppima hakkama.
Samas kõrval elutses ka mitu huvitavat Põhja-Ameerika idaosa tamme. Suureviljaline tamm (Quercus macrocarpa) on Kloostrimetsas veel noor, ent paljulubav, meie tamme sarnaste, kuid palju lopsakamate lehtedega tegelane. Eestis on ta osutunud igati talvekindlaks (nt Tartus).
Seevastu kahevärviline tamm (Quercus bicolor) on meil veel üsna tundmatu. Tema täidlased lehed on alt valkjad ja servadest madalate hõlmakestega, andes puule üpris võõrapärase välimuse. Soojenevas kliimas tasuks temaga kindlasti rohkem katsetada. Kloostrimetsa puukese järgi otsustades püsib see liik sügisel kaua rohelisena, enne raagumist värvuvat lehed aga punaseks. Esialgu tundub viimane väide täitsa tõene olevat – mu Polli Põhjatamme puukoolist hangitud kahevärvilise tamme istikunääps on oktoobri lõpuks end toredasti punaselapiliseks moondanud.
Tõeline uunikum, Eestis usutavasti ainulaadne on Kloostrimetsas aga sindlitamm (Quercus imbricaria). Botaanikaaias kasvab koos suisa neli sindlitamme. Kahjuks on tegemist üpris õrna külalisega – neljast vaid üks on suutnud sirguda varjuandvaks puuks, kuid temagi tervis ei ole päris kõige parem. Vahest seetõttu ei kipu ka puukoolid teda pakkuma. Samas, vähemalt Läänesaarte kollektsionääridele mõeldes tasuks seda kindlasti teha. Sindlitamm on meie oludes välimuselt eksootika tipp. Eemalt tundub ta kui mingi igihaljas loorberipuu, lähemalt vaadates meenutavad piklikud läikrohelised lehed suisa India mangopuud. Sindlitamm püsib sügisel väga kaua rohelisena, jõulude paiku paelub endiselt lopsaka, siis aga juba pruunistunult tuules krabiseva võraga.
Otse loomulikult puurisin pingsalt Kloostrimetsa sindlitammede alust maapinda ning võrasid, lootuses leida sealt tõrusid. Ja ime sündiski. Mu kaaslane hüüatas üllatunult oma jalge ette osutades: “Näe, tõru!”
Oh, ma loodan, et sel lausvihmasel oktoobripäeval kedagi läheduses liikumas polnud, sest üle botaanikaaia avaruste kaikus mu rõõmust rõkkav röögatuste seeria. Just üks sindlitamme tõru on see, mida ma peale soosekvoiade, mammutipuude jne hankimist nüüd veel ihkasin! Jätkasin mitmekordistunud innuga otsinguid. Kuni minuni kostusid kaaslase koledad sõnad: “Nojah, tead, see oli improvisatsioon. See on punase tamme tõru, mis ma sealt nende puude alt kaasa võtsin ja nüüd siia poetasin.”
Veeretasin peos üheainsa näruse hetkega väärtusetuks muutunud tõru ja virutasin selle südametäiega eemale. Sõbrad viskavad ikka villast, aga see oli liig mis liig. Pettumus oli hirmsuur. Siinsamas on üks maailma ilusamaid tammesid ja sa hoiad käes tõru, kui korraga röövitakse sult igasugune lootus sellest tõrust koduaias kasvatada omalegi kahar sindlitamm. Pätt selline!
Mõningat lohutust pakkus kollaste hobukastanite (Aesculus octandra/flava) alla jõudmine. Varisenud lehtede vahel läikisid korjama kutsuvad viljad. Balkanilt pärit harilik hobukastan on üks väga ilus puu ja meil uskumatult hästi kohanenud, laiutades lausaliselt kõikjal. Sellisele monopolile pakub meeldivat vaheldust Põhja-Ameerika Apalatši mäestikust pärit kollane hobukastan. Ta on meil täiesti külmakindlaks osutunud, on üpris vähenõudlik ja varjutaluv. Harilikust hobukastanist on tema sõrmlehed peenema lõikega ja heledamad, seega puu kuidagi kergema ja helgema olemisega. Lõpliku veetluse toob ta esile juunis, mil puul puhkevad kollased õiteküünlad.
Korjasin sealt hulga hobukastanimune kaasa, mõtlemata eelseisvale. Tõepoolest, no kuhu küll mahutada tulevikus terve õitsev kollase hobukastani allee?
