Vastab Väino Pallum:

Kirjeldatud kasvuhäire tekib tihti kaltsiumipuudusest. Sellest märksa sagedamini esineb kaltsiumi omastamise häiret – taimed ei saa vajalikku ainet kasvupinnasest piisavalt kätte.

Seda põhjustab tavaliselt liiga kuiv substraat ja ebapiisav kastmine. Samuti tasakaalustamata väetamine, mille tõttu on pinnasesse kuhjunud liigselt kaaliumi, harvem ka magneesiumi, ammooniumlämmastikku või mangaani. Kasuks ei tule ka happeliste väetiste ja pehme kastmisvee pidev kasutamine.

Kuna kaltsium on taimekudedes suhteliselt stabiilne – see nimelt ei liigu vanematest lehtedest noorematesse –, siis ilmnevadki vaegustunnused eriti võrsete tipmistel lehtedel. Need lehed on väga väikesed, kitsad ja konksjad, justkui küünetaoliselt sissekooldunud. Lehtede servad pruunistuvad ja kuivavad, varresõlmed on lühikesed. Kestva puuduse korral kolletuvad ja räbalduvad ka vanemate lehtede ääred.

Võrsetipp sureb, sigimikud kuivavad. Lõpuks hävivad ka taime juureotsad. Selliste kurkide viljad on tihti kõverad. Pikaviljalistel kurkidel võib närbuda veerand või enamgi selle tipust.

Kaltsiumivaegusega sarnased nähud võivad tekkida ka booripuudusel. Eristada saab neid kaht selle järgi, et booripuudusel noored lehed ja taime kasvukuhik paksenevad. Kurgid kalduvad korgistuma ja pragunema. Sageli on vilja tipp terav, järsult kõrvale pööratud ning seest tühi. Tugeva boorivaeguse korral viljaalgmed varisevad.

Kaltsiumivähesuse korral substraadis kastke taimi kaltsiumnitraadi lahusega (10–20 g/10 l). Aeglasemalt, kuid püsivamalt mõjub paejahu, dolomiidijahu, ehituskriidi või lehtpuutuha andmine pinnasesse koos tugeva kastmisega.

Booripuuduse kõrvaldab taimede pritsimine boorhappe lahusega (2–3 g/10 l).