Elegantne valeakaatsia



Elegantne valeakaatsia
Hariliku robiinia sort ‘Frisia’.Foto: Repro

Lopsakate lõhnavate õitega robiiniad näivad Eestimaa karges kliimas üpris eksootilised.

Robiiniad polegi meil päris külmakindlad taimed, kuid ometi võivad nad sirguda soojemas kasvukohas elegantseks puuks. Nende peamine ilu peitub kaunites aromaatse lõhnaga liblikõites. Botaanikud kutsuvad selliste õite osi hellitavalt purjeks, tiivakesteks ja laevukeseks.

Looduslikult kasvavad kõik robiiniad Põhja- ja Kesk-Ameerikas. Neid on 10–20 liiki olenevalt sellest, kas ka hübriide lugeda või mitte. Enamik robiiniaid on puud, kuid on ka põõsaid ja, nagu külmaõrnade puudega sageli juhtub, võivad loomu poolest puud külmakahjustusi saades kasvada mitmeharulise põõsana.

Kõige külmakindlam on harilik robiinia (Robinia pseudoacacia), keda meil vene keele mõjutusel vahel ka valgeks akaatsiaks kutsutakse. Tema on Euroopas ka selle perekonna levinuim liik. Kodumaal Apalatši mägede kesk- ja lõunaosas kasvab ta isegi 25 meetrist kõrgemaks. Õitseb juunis, valged lõhnavad õied on nektaririkkad. Robiiniatel esineb sageli ka teistkordset vähest õitsemist suve lõpul ja sügise alguses.

Robiiniate viljadeks on kaunad (nagu hernel ja oal), mis valmivad oktoobris ja püsivad puul sageli kevadeni. Lehed on paaritusulgjad nagu saartel või pihlakatel, abilehed omapäraselt astlalised. Suhteliselt kõrged harilikud robiiniad tunduvad tänu oma peenele lehestikule ja sihvakale kasvule elegantsed ja graatsilised.

Seotud lood:

Vastupidav soojalemb

Kuna robiiniad on vähemalt noores eas külmaõrnad, leidke neile tuulte eest varjatud kasvukoht. Arvestage, et robiiniad annavad ohtralt juurevõsu. Ühtpidi on see aiapidajale nuhtluseks, teisalt on see garantii juhuks, kui pärast karmi talve peaks selguma, et aastaid toredasti kasvanud puu on siiski külma saanud. Siis valige juure- või kännuvõsudest kõige kobedam ja kasvatage sellest uus puu. Kui soovite vältida robiiniavõsa tekkimist, istutage robiinia kohta, kus puu ümbrust on võimalik niita.

Robiiniad on tänu oma laialdasele juuresüsteemile väga põua- ja tormikindlad. Nad taluvad hästi ka heitgaase ja sooldunud muldi. Küll aga ei taha aga seisvat vett ja põlgavad raskeid muldi. Üldjuhul eelistavad nad valgusrikast kasvukohta, kuid lepivad ka osalise varjuga.

Loe veel

Paljundada saab robiiniaid nii seemnete kui juurevõsudega. Seemned idanevad hästi. Haljaspistikud hästi ei juurdu, küll aga juurepistikud. Sorte saab paljundada pookides. Robiinia juurestik on sügaval ja ümberistutamist talub puu seetõttu halvasti.

Eesti ilmselt ühed suurimad harilikud robiiniad, millel kõrgust üle 20 m, kasvavad Tallinnas Hirvepargis. Suuri puid on mujalgi, näiteks mitmes Tartu aias, aga ka Mustamäel. Sõpruse puiestee kortermajade ees kasvab kena grupp mõlemal pool teed.

Harilikul robiinial on hulk sorte, kes on nime saanud iseloomuliku tunnuse järgi. Sort ‘Pyramidalis’ on näiteks sammasja kasvukujuga ja ‘Umbraculifera’ on noorelt kerajas, vanas eas aga sirmja võraga. Sort ‘Tortuosa’ on jändrike vonklevate okstega. Sordil ‘Frisia’ on kollane lehestik, ‘Mimosifolia’ on peensulgjate lehtedega, ‘Micro-phylla’ liitlehtede lehekesed on aga tavapärasest väiksemad. Mõnda sorti on meilgi müüdud, aga alles lühikest aega ja seega pole teada, kuidas neil siin põhjamaal minema hakkab.

Esmalt jõudis Prantsusmaale

Oma teadusliku nime on robiinia perekond saanud prantslase Jean Robini (1550–1629) järgi, kes oli kuninglik aednik nii Henry III, Henry IV kui Louis XIII ajal. Jean Robini poeg Vespasien Robin olevat 1635. aastal ümber istutanud kaks isa rajatud aiast Place Dauphine’ist pärit robiiniat, ühe neist Jardin des Plantes’isse ja teise St. Julien-le-Pauvre kiriku lähedale. Viimane puu olevat veel mõnikümmend aastat tagasi alles olnud, võib-olla on tänaseni.

Enne kui harilik robiinia Carl Linnélt nime sai, kasutati Euroopas mitmeid nimeversioone, näiteks ka Locusta Virginiana Arbor ja Acacia Virginensis Spinosa.

Viimasest nimetusest on tuletatud ka taime rahvapärased nimetused paljudes keeltes: falsche Akazie (saksa), белая акация (vene), faux-acacia (prantsuse), valeakaasia (soome), fehér akác (ungari), acacia de flor blanca (hispaania), acácia-bastarda (portugali). Enamasti tähendavad need tõlkes kas vale- või valget akaatsiat.

Üleüldine akaatsiaks kutsumine viitab tõsiasjale, et esialgu tundusid Ameerikast tulnud robiinia ja Põhja-Aafrika päritolu akaatsia eurooplastele sarnased. Nii robiiniad kui akaatsiad kuuluvad liblikõieliste hulka ning nagu robiiniatel, on ka paljudel akaatsiatel graatsilised sulgjad liitlehed ja meeldivalt lõhnavad õied.

Tänapäeva teaduskeeles viitab esialgsele eksiarvamusele hariliku robiinia liigiepiteet pseudoacacia, mis tähendab tõlkes samuti valeakaatsiat.

Robiinia toodi Ameerikast Euroopasse arvatavasti XVI ja XVII sajandi vahetusel Prantsusmaa kaudu. Igatahes olla harilik robiinia, tolleaegse nimega Acacia Americana Robini, kasvanud
1606. aastal Louvre’i aedades. Mandrilt Briti saartele jõudis harilik robiinia 1630ndatel taimekingitusena isa ja poeg Robinilt John Tradescant vanemale. Esimene kirjalik teade hariliku robiinia kohta pärinebki John Tradescanti taimenimekirjast Plantarum in Horto ja aastast 1634.

Metsanduses kogus harilik robiinia populaar-sust tänu erakordselt tugevale puidule ja kiirele kasvule. XIX sajandil loodeti Inglismaal koguni, et harilik robiinia võib asendada aeglase kasvuga tamme. Kuid selgus, et valimatust seemnest kasvanud puud ei andnud kvaliteetset saematerjali.

Haljastuses on robiinia puuduseks see, et ta lehtib suhteliselt hilja ja heidab sügisel vara lehed maha, umbes nagu meie saared. Siiski on harilik robiinia Lõuna-Inglismaal levinud nii tänava, aia- kui pargipuuna.

Robiiniaid istutati palju tee- ja raudteetammide kaitseistandikeks, seal on nad end hästi tundnud ja nii Briti saartel kui mandril on robiiniad
neist istandikest mõnel pool ka isepäi levima hakanud. Kui sõita autoga Poolast lõuna poole, võib teede ääres kohati märgata ka lausalist robiiniavõsa.

Robiiniapuid istutatakse ka kallakutele erosiooni tõkkeks, eriti hinnatud on nad kuivade muldade kinnistajana. Sümbioos lämmastikku siduvate bakteritega võimaldab robiinial nagu teistelgi liblikõielistel siduda õhulämmastikku, seetõttu saab nendega asustada väheviljakaid alasid ja parandada mullaviljakust.

Mõned valge akaatsia sugulased

Harjaskarvane robiinia. Foto: Repro

Lisaks valgete õitega harilikule robiiniale võib Eestis kohata ka robiinia hele- kuni tumeroosade õitega liike ja võimalik, et isegi sorte.

Väga haruldane on meil tugevalt roosade õitega kleepuv robiinia (R. viscosa). Nimi kirjeldab selle robiinia võrseid, lehti ja õisi, mis on tihedalt kaetud näärmekarvadega. Astlad on väiksemad või puuduvad sootuks. Kasvult ja külmakindluselt jääb see liik harilikule robiiniale tunduvalt alla.

Erineva roosasuse astmega õied on hübriidsel liigil Robinia × ambigua, tema eestikeelne nimetus ongi roosa robiinia. Selle hübriidi vanemad on harilik ja kleepuv robiinia ning tal on mitmeid sorte. Tartus Vanemuise pargis kasvab roosade õitega puuke, arvatavasti Robinia × ambigua ‘Decaisneana’.

Õrnroosade õitega on hunnitu robiinia (R. luxurians), õisik ja õisikuraod on tal näärmekarvased. Hunnitu robiinia kasvab Eesti mõlemas botaanikaaias. Looduslikult kasvab see liik Kaljumäestikus, USA edelaosas ja Mehhikos. Harilik ja kleepuv robiinia levivad aga Ühendriikide idaosas.

Põõsakujuline ja meil kasvamiseks ehk ülearu soojanõudlik on harjaskarvane robiinia
(R. hispida). Soojemas kliimas on ta õitseajal uhkelt roosatav, tumerohelise lehestikuga u 3 m kõrgune põõsas.

Täismahus artiklit saab lugeda ajakirja Maakodu juulinumbrist (2012).

Telli kohe ajakiri Maakodu ja võida imeline reis suvisesse Peterburi! Loosis kaks reisi!
Tellima!

 

 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare