Kõige suurem talvekahju võib olla see, et suure lume all ei saanud taimed õhku ja haudusid ära. See juhtub siis, kui maa on sula ja juur tegutseb. Mitte mingil juhul ei tohi Kivistiku sõnul taime siiski välja kaevata, isegi kui paistab vaid tühi koht. "Elulõng võib magada maas mitu aastat. Mõtleb-mõtleb ja pistab siis pea maast välja. Tühjale kohale võib teist sorti taime kõrvale istutada, vanem elulõng konkurenti ei talu ja pistab kohe ladva maa seest välja. Seda on juhtunud," kinnitas Kivistik.

Kui võrsed on ilusti säilinud, siis ei tohi neid tagasi lõigata. Muidu tekib probleem: küll kasvab, aga ei õitse. Kivistiku sõnul on oluline teada, milline elulõng aias kasvab, sest osa sorte õitsevadki ainult vanal eelmise aasta puidul.

Samuti on hea teada, et mõned põõsad natuke narrivad – esialgu tuleb maast ainult üks võrse ja tavaliselt tekib siis aiapidajal küsimus, mis taimel viga on. „Näpistage latv viie sentimeetri kõrguselt tagasi, see ajab mitu tagavara punga maast välja ja põõsas läheb suuremaks,“ soovitas Kivistik.

Kevadel tuleb elulõngasid ka väetada, sest lumi peseb lämmastiku ja osa teisi väetisi mullast välja. Esimesed korrad väetada lämmastiku ( N ) ülekaaluga väetisega. Elulõnga juur võib kasvada kuni 1,5 meetri kaugusele. Kui elulõng on murus või teiste väiksemate taimede vahel ja väetamine on raskendatud, tuleks näiteks kangiga auk teha ja sealt väetislahus alla valada. Auk katta kiviga kinni, et järgmine kord saaks ka kasutada. Väetada pigem mitu korda ja lahjema, kui korraga ja kangema lahusega.

Samuti tuleb kevadel vaadata, et toestused oleks paigas, sest kui elulõng kasvuhoo sisse saab (isegi 20 cm päevas), võib toestamata taim ära vajuda ja murduda. 

Loe elulõngade hooldusjuhiseid ka Roogoja talu kodulehelt.