Ülle on kasvanud üles Lõuna-Eesti lopsaka looduse keskel. Need aastad, mis ta nüüd Tallinnas on elanud, on ta tundnud talumatut igatsust soojade järvede, paksude metsade ja kuppelmaastiku järele.

“Siin võiks ju hädapärast elada küll...” vastab ta sõbrale.

Seepeale viipab viimane allapoole, ühele rohtukasvanud suvilakrundile. “See seal ehk oleks saadaval, omanikud said Pärnumaal oma vanemate talu tagasi.”

Nädala aja pärast on kaup koos.

OLED SA HULL?
Kui ma esimest korda Üllele külla läksin, olin täiesti rabatud, kui märkasin aia tagumisel serval taevasse kerkivat paeterrassidega seina. Sõbrad ütlevad, et ta on natuke kiiksuga.

Kas sa oled tõesti selle kõik ise teinud, küsitakse pea alati. “Seepeale sirutan ette oma käed ja ütlen, et jah, oma kahe väikese käekesega olen seda teinud. Aga eks see üks hull värk muidugi on,” tunnistab kivise nõlva vapper vallutaja, kel on taskus Räpina abiaedniku diplom ning Luua metsanduskoolist saadud arboristipaberid.

Ülle on jõudnud nõlval juba päris kõrgele. Praegu on valmis 15 astangut. Veel mõned, ja siis on ta jõudnud panga servalt välja ulatuva suure paenuki alla. Mõnus töö saab seal kahjuks otsa.

Ülle meenutab, kuidas kõik algas. “Kui ma siia tulin, oli krunt praegusest kolm korda väiksem, humalasse kasvanud võrkaed kulges otse maja tagant. Aed oli olnud viis aastat omapead ja unustuses. Aga looduslikult oli koht väga kena, aias kasvas suuri puid, tagapool kõrgus metsistunud nõlv. Endistelt omanikelt sain kaasavaraks kauni tiigisilma, käänulise ojakese, mitu ilusat puud.”

Vene ajal oli üleval panga peal sõjaväe raketibaas, okastraadist aed ümber. Okupatsioonivägi lahkus siit lõplikult alles 1994. aastal. Paar esimest aastat pidi Ülle taluma seda, kuidas sõdurid, kalašnikovid seljas, panga serval kõnnivad ja all toimuvat jälgivad.

Mõni aasta hiljem tekkis võimalus aia taha jääv nõlv erastada.

“Hakkasin vaikselt võsa maha võtma. Võsa ja magesõstra alt tuli välja ilus nõlv. Ühel päeval leidsin mullakihi alt mõnusad paekivilatakad. Algul kasutasin neid aiateede tegemiseks, aga siis avastasin, kui tore on neid ritta müüriks laduda. Ja minu ees kõrgus ju nõlv, mis oli kui loodud terrass-aia jaoks!”

MEDITATSIOON KIVIDE KESKEL
Müüriehitus käib nii. Kõigepealt kraabib Ülle kivid rehaga mullast välja, siis sobitab üksteise peale. Mullaste kivide pesemine jääb vihma hooleks, aeg kasvatab peale sambla. Terrasside laius ja pikkus sõltub sellest, kuidas nõlv neid antud kohal kujundada laseb. Laius kõigub 50–80 cm ringis, pikim müüririba on 35 m pikkune. Ühe suvega jõuab valmis nikerdada umbes kaks astangut.

Muld on nõlval väga hea, põhiliselt on see aegade jooksul tekkinud mahalangenud pärnalehtedest, seega puhas lehekõdu, kohev ja viljakas. Ülle laskis seda kohe alguses analüüsida. Lubjarikka pinnase pH on 7,5.

Kauneid kivimüüre vaadates tekib tunne, et selline kivide ladumine võib olla üks ütlemata mõnus tegevus. Ülle: “Sa võtad kivi kätte, tunnetad seda, vaatad, kuidas ta passib kokku teistega. See on nagu mediteerimine, mille ajal unustad kõik muu. Sageli teen mitme päeva toidu valmis, et ei peaks tööd katkestama. No ei raatsi õhtul tuppa tulla!”

Kõige suuremaid kivilahmakaid liigutab vapper naine raudkangiga. Kangimeetodi abil on võimalik tõstejõudu uskumatult palju suurendada. “Mõne kivi puhul ma vahel küll pahandan, et kas ma siis tõesti ei saa sinust jagu!” Tuleb tunnistada, et sellise töö peale peab vahel ka seljavalu kannatama.

Nõlva vallutamisel on Ülle abiliseks olnud taksikoer Kiisu, kes oskab väga hästi mulda tuhnida ja aitab juuri sikutada. Oma lühikestele jalgadele vaatamata lippab ta vaevata kivilt kivile hüpates üles ja alla. Üllatavat nime kannab koerake kadunud siiami kassi mälestuseks.

Üks asi, mida kõik millegipärast küsivad, on see, et ega pangalt tulev kevadine suurvesi aiale liiga tee. “Ei tule siin mingit vett, aga jube kihvt oleks, kui tuleks! Mõtle, kui uhke pilt see oleks, kui vesi mööda terrasse kärestikuna alla paiskuks!” unistab Ülle.

Foto: Tiit Koha
Paepanga vesi jookseb välja nõlva all olevast allikast, kust ojake toob ta aiatiiki, sealt suundub vesi edasi mööda aia serva allapoole suuremasse kraavi. Kevadel tekitab looklev ojake aias päris kõva vulinat. Nõlval on iga kahe meetri tagant veesoon, Ülle on selle ise ära määranud.

EBAKÜPRESSIDELE SIIN MEELDIB
Terrassidele on kogunenud juba kenake okaspuukollektsioon. Puud on veel väikesed ega anna tooni, aga mõne aasta pärast on pilt juba hoopis teistsugune.

“Okaspuuarmastuse süstis minusse Adolf Vaigla Räpina ajal. Sain temalt palju taimi ja õppisin puid paljundama,” räägib Ülle. Suurepärane õpetaja on ka Aino Mölder Luua metsanduskoolis. Hiljuti käis Ülle seal taas end puittaimede paljundamise alal täiendamas.

Üllatav, et just ebaküpressid end terrassidel nii hästi tunnevad. Näiteks on juba mitu talve edukalt üle elanud mägi-ebaküpress ‘Baby Blue’, samuti ‘Filifera’ ja ‘Aurea Nana’. Jõudsalt sirgub kaljumänd (Pinus flexilis) ‘Vanderwolf’s Pyranna’, kenasti on kohanenud seedermänd, aga pisarmänd veel pisut pirtsutab meie külmade talvede pärast. Palju on mägimände. Algul tundsid Räpina mõisa pargist toodud siberi nulu seemikud end viletsalt, aga nüüd on juba väga ilusad. Harilikke jugapuid on nii puu- kui põõsakujulisi. Põnevaid kuusevorme on Ülle toonud terrassidele siitsamast Vääna metsast, armsaks kroonijuveeliks on ‘Cranstonii’ tiigrisabakuusk.

Aastate pärast hakkavad müüridelt alla valguma roomavad kadakad ‘Blue Ice’ ja ‘Wiltonii’, sirgumas on hiina kadakas ‘Old Star’. Kadakaid on teisigi: kaljukadakas ‘Blue Harn’, kirju kadakas ‘Blue Swede’ jne. Metsast toodud harilikud kadakad on samuti hästi kasvama läinud.
Foto: Tiit Koha

Ülle ootab põnevusega seda, kuidas hariliku kuuse rippoksaline vorm ‘Frohburg’ hakkab kasvades end nõlvalt alla libistama. Hiibapuu väikevorm on praegu aga veel katsejärgus: kas kohaneb raskete oludega?

Lehtpõõsastest on nõlval ülihästi kohanenud pukspuud, mille igihaljast lehestikku pole kevadtalvine päike kordagi rikkunud. Hästi tunnevad end lubjarikkal mullal muidugi põõsasmaranad, mida on mitmeid sorte, samuti harilik kukerpuu ja Thunbergi kukerpuu sordid. Mage- ja roomava sõstra põõsad püüavad pilku oma sügisvärviga.

Läikiv hõbepuu ei tohiks kirjade järgi üldse lubjapinnasel kasvada, aga tunneb end väga hästi.

Loe lähemalt ajakirja Maakodu juuni numbrist.