Erakordne sündmus: tääkliilia viljumine Hiiumaal

Tegelikult on kogu see taim üleni üks erakordne nähe. Tääkliiliaid peetakse pesueht lõunamaalasteks, kes karmist Eesti ilmastikust midagi kuulda ei taha. Eks see enamasti ole tõsi.

Mullu kevadel korjasin Aadria mere Cresi saarelt kuni paari meetri kõrguste “tüvedega” tääkliiliatelt hulga värskeid mahlakaid vilikondi. Hiiumaa peenral tärkas samal suvel neist seemneist massiliselt pisikesi nääpse, ent kõik hukkusid järgneval talvel.

Õnneks pakub Põhja-Ameerika mitmeid väliselt troopilise moega liike, kes tegelikult on väga hästi kohanenud talvepakastega. Nii võib luua Eesti mõistes lausa vapustavalt mõjuvaid kiviktaimlaid erinevate viigikaktustega, sekka mõned tääkliiliad.

Veidi väheldasema ja kõrbelise moega sinihalli tääkliilia (Yucca glauca) kohta on esialgu veel raske midagi kindlamat öelda, ehkki lootust tema puhul on. Kuid siinmail jääb siiski tippude tipuks kiuline tääkliilia (Yucca filamentosa). Mõlemaid liike on olnud igati soodsa hinnaga saadaval näiteks Nurga puukoolis.

Minu tääkliilia lugu ulatub aga mõneti kaugemasse minevikku. Nimelt puhkes 2000. aasta augustis Kärdlas õitsele enneolematu ilmutis: igihaljaste mõõkjate lehtede südamikust sirutus üles oma 6 jalga kõrge jäik vars, ohtralt täis suuri valgeid kellukaid. Omanik oli ta saanud seitsme aasta eest ookeani tagant Torontost pisikese nääpsuna. Mina sain temalt omakorda 2002. aastal ühe pisikese räbala.

Vastu ootusi läks too kribul kasvama. Lehtede puhmas aina kosus, elades üle kõik vahepealsed põuasuved ning talved, hoolimata vähimatki isegi 2006. aasta jaanuari 22°c paljaskülmast. Nüüd oli selge: see saab olla ainult Yucca filamentosa, kes olla näiteks Poola haljastajate suur lemmik. Poola ja Hiiumaa talvede vahele võib tõmmata julge võrdlusmärgi. Kõik mis läheb seal, peaks ellu jääma ka siin.

Kulminatsioon saabus tänavu suvel. Vahepeal kaheks lahutatud puhmast sirgus kummastki tore vars, toekam suisa inimesekõrgune. Augustis puhkesid mõlemad kopsakatesse valgetesse kellukatesse. Vastu ööd hakkasid õisikukoonlad tugevamalt lõhnama, meenutades senikogematut segu tsitrusest ja “rasvasest kreemist”.

Kõik oli ilus ja erakordne, ent paraku ei tundunud tolmeldavad putukad neid imeõisi üldsegi armastavat. Mõni mesilane küll eksis vahel harva kellukatesse, kuid tuli sealt kiiresti kaunis pettunud olemisega välja. Väidetavalt viljuvat tääkliiliad väljaspool oma kodust Ameerikat üldse halvasti. Ju on nad spetsialiseerunud erinevatele kohalikele ööliblikatele. Pealegi on USA idaosa soojad suveööd kindlasti hoopis liblikarohkemad kui meie jahedavõitu augustiööd.

Nõnda tuli ette võtta n-ö sundviljastamine. Rebisin sama taime ogaterava tipuga leheotsa, kraapisin sellega priskeid valgeid tolmukaid ning suunasin tolmu emakasuudmeisse. Tagajärg oli suurepärane. Kõrgemal õisikuvarrel tekkis suisa 16 viljaalget, paisudes rohelisteks kupardeks, mis sarnanevad väga meie kollase võhumõõga viljadele. Hiiumaal seni vaid korra seitsme aasta järel õitsevad tääkliiliad on ime omaette, veelgi kõvem sõna on aga nende viljumine. Kaalukam pealekauba. Mis see õis muud ikka on, kui vaid eelmäng peamisele: viljumisele ja seemnetele.
Järgnev soe september andis küpsemise lootust, ent oktoober kiskus viltu. Õisikuvars talus küll vaevata -4°c, kuid nähtavat edasist arengut polnud. Nii olin viinakuu lõpul sunnitud kopsaka varre maha saagima ning toasoojusesse järelvalmimisele viima.

Peagi hakkasid rohelised kuprad kollakamaks tõmbuma ning valevatest “õmblustest” rebenema. Vastuoksa lõunamaa tääkliilia mahlakatele tumedatele viljadele oli nende sisu kuiv. Kupar jagunes kolmeks sektoriks, milles omakorda kaks “sahtlit”. Seemned neis olid tihedalt reas. Valgete hulgas leidus väga palju musti seemnelitreid. Kahtlaselt õhukesi küll, aga ju siis nii peabki olema. Igatahes on nad nüüd õue peenrasse maha külvatud ja jääb vaid oodata ning loota. Uus aasta toob selguse, kas läks asi õnneks või mitte.

Tääkliilia paljuneb päris hästi siiski ka risoomidest. Ning mis õitsemisse puutub, siis minu meelest ei maksa seda tema puhul üle tähtsustada. Ilma õitsematagi on ta aia üks vaieldamatuid tippe. Jäigad haljad lehekodarikud pakuvad silmarõõmu aastaringi, eriti iselaadne pilt avaneb talviti, kui nad lumest välja turritavad.