Ettevaatust, kermesmarja viljad on valmis!
Kermesmari on meie aedades veel haruldane, kuid Euroopas kasvatakse teda juba 1615. aastast.
Taim on rohtne, mitmeaastane, varred hävivad igal aastal. Kevadel arenevad maa-alustest pungadest uued võrsed. Juurikad on väga suured, jõulised ja tugevad, tungivad mullas kuni poole meetri sügavuseni.
Varred on tugevad, kuni 2 meetri kõrgused, ülevalt harunevad. Lehed on suured, terved, elliptilised, helerohelised. Õied on väikesed rohekasvalged, koondunud püstistesse õisikutesse. Need on tõlvikukujulised, kõrgus 15-25 cm.
Taim on ääretult dekoratiivne ja võib püsida ilus oktoobrini. Lõikelillena säilib kaua vees ning näeb kena välja taimeseadetes.
Kogu taim on aga mürgine ja tema tarvitamine söögiks võib lõppeda surmaga. Seega tohivad kermesmarja oma aeda soetada need, kel pole nii väikesi lapsi, kes veel keeldudest-käskudest eriti ei taipa. Loodus on tark - marjade mürgisusest annavad teada linnud, kes neid kaugele paistvaid vilju ei puutu. Talve hakuks on linnud marjadest tühjaks söönud kõik pihlapuud ja arooniapõõsad, kuid kermesmarjad uhkeldavad endiselt põõsa küljes.
Miks ma pidasin vajalikuks lugejaid hoiatada? Aga sellepärast, et olen kohanud inimesi, kes on neist marjadest segamahla teinud või asetanud need sügavkülma söömiseks. Olen loengutel kõiki hoiatanud, et neid toiduks ei kasutataks. Marjad on hea maitsega ja mahlased, sarnanedes mustade põldmarjadega.
Ingliskeelsest kirjandusest sain teada, et vanasti oskasid indiaanlased kermesmarja viljadega inimesi ravida, kuid see on jäänud nende saladuseks. Ameerikas kasutavad neid marju litsentsiga arstid homöopaatias, veinitööstuses värvitakse nendega aga veine, olles mürgid teinud eritöötlusega kahjutuks. Meie homöopaatidel puuduvad teadmised-kogemused kermesmarjade kasutamiseks, seega olgem ettevaatlikud.