Ettevaatust, kermesmarja viljad on valmis!

Uhke dekoratiivtaim kermesmari (Phytolacca americana) on eriti ilus sügisel, kui valmivad viljad. Kogu taim on aga mürgine ja tema tarvitamine söögiks võib lõppeda surmaga.

Kermesmari on meie aedades veel haruldane, kuid Euroopas kasvatakse teda juba 1615. aastast.

Taim on rohtne, mitmeaastane, varred hävivad igal aastal. Kevadel arenevad maa-alustest pungadest uued võrsed. Juurikad on väga suured, jõulised ja tugevad, tungivad mullas kuni poole meetri sügavuseni.

Varred on tugevad, kuni 2 meetri kõrgused, ülevalt harunevad. Lehed on suured, terved, elliptilised, helerohelised. Õied on väikesed rohekasvalged, koondunud püstistesse õisikutesse. Need on tõlvikukujulised, kõrgus 15-25 cm.

Kermesmari hakkab õitsema juulis ja teeb seda augusti lõpuni, septembris moodustuvad marjad. Need on kaunid veel oktoobrikuus, kui pole just olnud öökülma. Kui taim kasvab heal pinnasel, tekib marju rikkalikult - umbes 4 liitrit põõsa kohta.

Taim on ääretult dekoratiivne ja võib püsida ilus oktoobrini. Lõikelillena säilib kaua vees ning näeb kena välja taimeseadetes.

Kogu taim on aga mürgine ja tema tarvitamine söögiks võib lõppeda surmaga. Seega tohivad kermesmarja oma aeda soetada need, kel pole nii väikesi lapsi, kes veel keeldudest-käskudest eriti ei taipa. Loodus on tark - marjade mürgisusest annavad teada linnud, kes neid kaugele paistvaid vilju ei puutu. Talve hakuks on linnud marjadest tühjaks söönud kõik pihlapuud ja arooniapõõsad, kuid kermesmarjad uhkeldavad endiselt põõsa küljes.

Miks ma pidasin vajalikuks lugejaid hoiatada? Aga sellepärast, et olen kohanud inimesi, kes on neist marjadest segamahla teinud või asetanud need sügavkülma söömiseks. Olen loengutel kõiki hoiatanud, et neid toiduks ei kasutataks. Marjad on hea maitsega ja mahlased, sarnanedes mustade põldmarjadega.

Kui olete soetanud selle taime oma aeda kellegi kaudu, kes tema omadustest peale dekoratiivsuse midagi ei tea, ongi varitsemas oht. Nii juhtus ka minuga, kuid õnneks esimesel aastal lihtsalt jälgisin selle taime arengut ning teisel aastal olin juba saanud põhjalikku hoiatavat teavet.

Ingliskeelsest kirjandusest sain teada, et vanasti oskasid indiaanlased kermesmarja viljadega inimesi ravida, kuid see on jäänud nende saladuseks. Ameerikas kasutavad neid marju litsentsiga arstid homöopaatias, veinitööstuses värvitakse nendega aga veine, olles mürgid teinud eritöötlusega kahjutuks. Meie homöopaatidel puuduvad teadmised-kogemused kermesmarjade kasutamiseks, seega olgem ettevaatlikud.