Eukalüptist ja tiikpuust aiamööbel
Meil müüdavad kenad aia- ja terrassimööblikomplektid on enamasti kas eukalüptist või tiikpuust. Neil puitudel on üsna lihtne vahet teha. Eukalüptist lauad ja toolid (näiteks levinud sari Classic) tunnete ära tumepruuni värvuse järgi.
Tiikpuust mööbel on hoopis heledam, kollakat tooni ja mõnikord tumedamate süütriipudega. Isegi viimistlemata pind on tiikpuu puidu suure õlisisalduse tõttu katsudes üsna sile. Tiikpuu on tugev ja raske, kuid hästi töödeldav ja vastupidav nii seentele, putukatele, hapetele, niiskusele, kuumusele kui ka temperatuurikõikumistele. Need head omadused teevad tiikpuust väärispuidu, mis sobib väli- ja sisetöödeks, laeva-, põranda- ja mööblimaterjaliks.
“Tiikpuust aiamööbel on õige hoolduse korral tõesti eluaegne, klassikalise joonega esemed ei lähe ka moest,” kinnitab ASKO Peterburi mnt kaupluse juhataja Kaja Tämmo.
“Nii eukalüptist kui tiikpuust mööbel on veelgi ilusam, kui seda kevadel ja sügisel korra õliga üle tõmmata. Hooldusjuhendi saab ostuga kaasa. Sobivad nii Pinotexi kui Softcare puiduõli. Tiikpuu ilus kollakas toon võib tuule ja vihmaga muidu hallikamaks tõmbuda. Kui näiteks eükalüptist eseme pind on välitingimustes karedaks tõmmanud, käige see enne õlitamist kergelt liivapaberiga üle.”
Et kestev tiikpuu on väärispuit, on sellest valmistatud esemed ka umbes poole kallimad kui kiirekasvulisest eukalüptist tehtud asjad. Kuid lisaks hinnale tasub vaadata ka seda, kas mööblipuit ikka vastab FSC sertifikaadi nõuetele.
ISTANDUSTEGA KAASNEVAD RISKID
“FSC sertifikaati tunnustavad Maailma Looduse Fond, Greenpeace jt ühendused. Selle märgiga esemed vastavad ka õiglase kaubanduse nõuetele. Ostjale annab märk kindlustunde, et puidukasvatajad ja mööblitootjad pole looduskaitsega pahuksis ja töö eest maksti õiglast tasu,” selgitab Kaja Tämmo.
Eksootiline mööblipuit kasvab tänapäeval valdavalt istandikes, kuid istandustegagi kaasnevad oma probleemid.
Looduslikult Indias, Laoses ja Tais kasvavat tiikpuud on istandustes kasvatatud juba aastasadu. Heitlehiseid tiikpuid on troopilises Kagu-Aasias nelja liiki. Nad kuuluvad huulõieliste sugukonda nagu ka liivatee ja münt. Hinnalist väärispuitu annab suur tiikpuu (Tectona grandis). Looduses kasvab see puu kuni 50 m kõrguseks, troopikas näeb teda ka ilupuuna.
Indoneesiasse Jaava saarele, kus puu tänapäevaks juba naturaliseerunud on, toodi ta sisse umbes 600 aastat tagasi. 1680. a rajati istandusi Sri Lankale, Indiasse 1840., Nigeeriasse 1902., Ghanasse 1905., Trinidadi 1913. aastal.
Maailmas on tiikpuuistandusi kokku u 2,2 miljonit hektarit, 90% neist asub troopilises Aasias. Suurimad istandikud on Indias, Myanmaris, Tais ja Indoneesias.
Tiikpuude kasvatamine istandustes on muidugi parem kui kontrollimatu metsade langetamine, kuid ka puidu saamiseks rajatud istandikes tuleb vältida keskkonnariske. Laialehised tiikpuud annavad tugevat varju ning liiga tiheda taimede seisuga istandikes ei suuda kasvada mingi alustaimestik. See aga muudab istandikud erosioonitundlikuks. Rohke lehevaris teeb istandikud kuivaperioodil väga tuleohtlikuks. Et neid riske vähendada, on tiikpuid viimasel ajal hakatud kasvatama segaistandikes.
Austraaliast pärinevad eukalüptid on nüüd maailma levinuimad istandikupuud. Perekonna umbes 700 liigist sobivad puidutootmiseks vähesed. Tuntuimad istandikuliigid on sinine eukalüpt (Eucalyptus globulus) ja suur eukalüpt (E. grandis). Sinise eukalüpti puitu kasutatakse tselluloositööstuses, põletuspuiduna ning kaevandustes. Kui lasta puudel kauem kasvada, saab ka saematerjali. Puidu pärast kasvatatakse suurt eukalüpti. Ka suure eukalüpti istandikke on kokku rohkem kui 2 miljonit hektarit. Suuremad istandikud asuvad Brasiilias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Argentinas ja Austraalias. Veidi kasvatatakse ka nokjat eukalüpti (E. camaldulensis), mindanao eukalüpti (E. deglupta) ja pajueukalüpti (E. saligna).
Eukalüptid tükivad istandikest kaugemale levima ja muutuvad kergesti invasiivseks. Lehevarise suure eeterlike õlide sisalduse tõttu on eukalüptiistandused väga tuleohtlikud.
ÕIGLANE PUIDUKAUBANDUS
Väidetavalt on enam kui pool maailma kunagistest metsamaadest kas hävitatud või võetud muusse kasutusesse. Kinnisvaraarenduste, hoolimatu metsamajanduse jm tõttu on suurimas ohus troopiliste maade looduslikud metsad. Muret teevad ka kiirekasvulised võõrliigid, kes tarbivad ära vee- ja toitainevarud, surudes nõnda alla pärismaised taimed.
Metsi on proovitud kaitsta troopikariikidest pärit puidu boikoti jm võtetega. Need võtted ei osutunud kuigi mõjusaks.
Pärast ÜRO 1992. aasta Rio de Janeiro konverentsi “Keskkond ja areng” moodustati toimiva sertifitseerimissüsteemi loomiseks ühiskondlikel alustel mittetulunduslik Metsahoolekogu (Forest Stewardship Council ehk FSC). 2008. aastaks oli FSCga ühinenud kompaniisid 78 riigis, nende põhimõtete järgi majandati u 107 miljonit hektarit metsa.
Edu tagas see, et metsade kaitsele ning säästlikule metsamajandusele läheneti kompleksselt. Jälgitakse kõike, mis metsadega kaasas käib, ja kohalikku kogukonda, kel on maale seaduslik tava-, omandi- või kasutusõigus, koheldakse kui võrdväärset partnerit. Metsamajandaja ja istanduste rajaja ei tohi ka kaudselt ohustada põlisrahvaste ressursse ning õigust neid kasutada.
FSC arvestab bioloogilise mitmekesisusega seotud väärtusi – veeressursse, muldi ning unikaalseid ning majandamise suhtes tundlikke ökosüsteeme ja maastikke. Nii toimides säilitatakse ökoloogiline terviklikkus ning tagatakse haruldaste liikide kaitse. Vastavalt metsamajandamise ulatusele, intensiivsusele ja ressursside unikaalsusele rajatakse ka kaitsetsoone ja -alasid.
Paljudes riikides toimetab FSC koos mõne kohaliku ühendusega. Rahvusvahelistest organisatsioonidest on tuntuimad veel näiteks SFI (Sustainable Forestry Initiative), mis tegutseb peamiselt Põhja-Ameerikas ning PEFC (Programme for the Endorsement of Forest Certification), mis sai alguse Euroopas. Kogu maailma metsatööstusest on mõne taolise programmiga liitunud siiski vaid 12%.
FSC tegevust jälgitakse rangelt, näiteks Vihmametsa Fond (The Rainforest Foundation) on tõstatanud kuues riigis küsimuse, kas FSC kontrollib sealseid akrediteeritud audiitoreid piisavalt. Juurdluse tulemusena on mõne kompanii FSC sertifikaat tagasi võetud.
On ka leitud, et FSC lahendused soodustavad suurkorporatsioone. See aga vähendab kohalike elanike konkurentsivõimet ja jätab tähelepanuta väiksema tootlikkusega poollooduslikud alad.
Nende kahtluste kummutamiseks juurutas FSC programmi “Small and Low Intensity Managed Forests” (SLIMF) ja rühmasertifitseerimise. SLIMF-programm kehtib metsaaladele pindalaga vähem kui 100 ha (mõnes riigis 1000 ha), rühmasertifitseerimine aga laseb metsaomanikel kulusid omavahel jagada. Praeguseks on juba iga seitsmes metsaala ühiselt sertifitseeritud.
Artikkel ilmus ajakirja Maakodu mai numbris.
