FOTOD: Polli uusi õunasorte
Polli aiandusuuringute keskus on viimase kümne aasta jooksul registreerinud põllumajandusministeeriumi sordiosakonnas 14 uut õunasorti. Natuke olen neid varemalt tutvustanud ka ajakirjas Maakodu, kuid iga aasta lisab uusi teadmisi.
Kirjeldan oma sorte tähestiku järjekorras. Väikeseviljalisi salatiõunu (nt ‘Kuku’, mis on soovitussortimendis alates 2005 perspektiivsordina) ma siin ei käsitle.
‘Alar’ on väga uus sort ja küllap veel peaaegu tundmatu. Pollis hulk aastaid järjest kenasti vilja kandnud puud äratasid tähelepanu: õunad on kaunilt punased ja nende magusat maitset kiidavad kõik. Parim aeg söömiseks on septembris ja oktoobris. Edaspidiste katsetega tahame teada saada, kas ‘Alarit’ võib istutada ka karmimate talvedega paika.
‘Aule’ on samuti uus taliõun. Tal on eelmise sordiga samad vanemad: ‘Cortland’ ja minu varem aretatud eliitseemik L9-2. Õun on ilusa ümmarguse kujuga, kattepuna on suuremal osal pinnast, maitselt magushapu. Lätis tehtud katses äratas ta kiiresti huvi. Praegu alustavad lätlased laialdasemaid katseid tema sobivuse selgitamiseks äriaia sordina. Pollis tegi viimatine talv aga halva üllatuse: külm kahjustas puid. Võib-olla sobib sort lõunapoolsesse kliimasse. Hollandlased juba võtsid ta oma katsetesse.
‘Els’ registreeriti 2007. aasta lõpul. Tema lähtevanemad on ‘Cortland’ ja ‘Tellissaare’. Harilikult on tema tugeva punaga kaetud magusad õunad üsna tavalise suurusega, kuid sageli leiab puul ka suuri õunu, mis kaaluvad üle 400 g. Õunu võib süüa juba septembrikuus, korjamise ajal. Kui kaua neid hoidlas säilitada saab, ei ole veel selge. Loodame, et ‘Elsist’ kujuneb väga hea sort meie aedades.
‘Kaari’ on ilusa värviga magushapu maitsega talve esimese poole õun, mis võib söömiskõlblikuks saada juba sügisel. Talve poole lähevad õunad üsna magusaks. Kas tast võiks saada hea äriaia sort, ei oska me veel öelda.
‘Kaimo’ on ‘Cortlandi’ järglane, kellelt ta on pärinud ilusa puna. Õunad on magusad, tarbimisajalt sügissort. Veel on teda vähe katsetatud.
‘Kallika’ sügise või talve esimesel poolel söödavad suured õunad on laikoonilise kujuga. Kollasel põhivärvil on väiksem või suurem erkpunane laik. Ilusa välimusega õuntel on vürtsikas magus maitse. ‘Kallikal’ on kaks samade vanematega sõsarsorti: ‘Liivika’ ja Kersti’. Nende aretamisel ristasin oma varasemaid eliittaimi L8 ja L25. Eriti hea maitsega on just isapoolne lähtevanem.
‘Karamba’ vanemad on ‘Talvenauding’ ja ‘Cortland’. Kõige esimesena märkasid lätlased ‘Karamba’ perspektiivsust. Juba 2002. aastal võtsid nad ta oma soovitussordiks ja nüüd võib tema istikuid saada igast Läti puukoolist. ‘Karamba’ ümmargune punane õun on hea magusa maitsega, puu kannab hästi. Eestis on teda istutatud tagasihoidlikult. Kuid näib, et ta võib ka meil saada armastatud õunaks.
‘Kastar’ on uute sortide taotluste registris 2008. aasta lõpust. Selle taliõuna vanavanem on USA kuulus sort ‘Starking Delicious’. ‘Kastar’ jäi silma (ka Hollandi õunauurijatele) kõvalihalise ilusa munaja (pisut koonilise) ja tumedalt punase kattevärviga õunte poolest, mis küpselt on magusad ja omapäraselt vürtsikad. Väärt omadus on ka iga-aastane saagikus.
‘Katre’ vanemad on ‘Tiina’ ja minu poolt varem valitud L8. Keskmise suurusega või suuremadki punased magushapud taliõunad säilivad maikuuni. 2005. aastal võeti ‘Katre’ Eesti soovitussortimenti ja teda on istutatud ka äriaedadesse.
‘Kersti’ on samade vanemate laps nagu ‘Kallika’ ja ‘Liivika’. Tal on suured ümmargused või veidi lapikud õunad, mis on kenasti värvunud, magushapud ja säilivad jaanipäevani, ilma et maitse halveneks. ‘Kersti’ on päris uus (2010) sort, kuid juba võtsid hollandlased ta katsesse.
‘Kikitriinu’ vanemad on ‘Tiina’ ja ‘Talipirnõun’. Tal on ilusad punased magusad ja vürtsikad õunad, mis säilivad heas hoidlas veebruarini. Sorditunnistuse sai 2009. aastal. Peamine puudus on see, et puu võib mõnel pookealusel olla tugevakasvuline.
‘Krista’ on uutest sortidest kõige tuntum. Juba 2004. a võeti ta Eesti soovitussortimenti. Ilusasti värvunud üsna ümmargune magushapu õun meeldib kõigile. Mõneski poes on ta oma nimesildiga müügil olnud. Heas hoidlas saab teda säilitada märtsikuuni, kuid koduaia soojas keldris tuleb tarbida sügisõunana. Väga tähtis on sobiva pookealuse valik: mõnel alusel ei edene puud hästi ja õunad jäävad väikeseks, tüved võivad talvel kahjustuda. Teistel pookealustel kasvavad õunad suureks, on hästi värvunud ja hea maitsega.
‘Liivika’ on sõsar sortidele ‘Kallika’ ja ‘Kersti’. 2009 sai ta ametliku sorditunnistuse, kuid katses on juba hulk aastaid. Õun on varieeruva kujuga, sageli kooniline. Kollasel põhivärvil on nõrka puna. Maitse poolest sarnane ‘Liivi kuldrenetiga’ või isegi parem. Hea maitse säilib tal mõni nädal kauem (talve keskpaigani) kui ‘Liivi kuldrenetil’. Puuduseks on, et tubli saagi korral jäävad paljud õunad väikeseks – viljahakatisi tuleks suve algul harvendada, et saada ühtlaselt ilusaid õunu.
‘Madli’ on tuntud sordi ‘Cortland’ (emapoolne vanem) järglane. Tema suur lapik, rohkem või vähem punane magus õun äratas juba palju aastaid huvi, kuid kahtlusi oli temalt hea saagi saamise pärast. Eelmisel aastal registreeriti taotlus uue sordi tunnustamiseks. Hästi kujundatud võra on allakooldunud okstega, millel paiknevad ilusad suured punased õunad.
Kirjeldatud sordid on haigustele vastupidavad. Harva võib mõnel õunal leida kärnaplekke.
