Gladioolide kuri vaenlane
Hahkhallitust põhjustab haigustekitaja Botrytis gladiolorum. Haigus kahjustab gladioolitaime kõiki osi: õisi, lehti, varsi ja mugulsibulaid. Eestis on see seni kõige ohtlikum gladioolihaigus, mis võib põhjustada õisiku täielikku deformeerumist ja hävingut, mugulsibulate massilist mädanemist vegetatsiooniperioodi lõpul, kuivatamise ajal ja säilitamisel.
Haigustekitaja mikroseen on levinud kõikjal ja moodustab sklerootsiume, mis säilivad mullas väga kaua. Sklerootsiumide idanemisel moodustuvad koniidikandjad, millelt vabanenud lülieosed võivad tuule ja õhuvooludega levida sadu kilomeetreid. Mõne uurija arvates võib Botrytis gladiolorum säilida mugulsibulates aastaid.
Gladioolitaimed nakatuvad mulla, haigete mugulsibulate ja õhu kaudu.
Rünnak algab augustis
Gladioolitaimede massiline nakatumine on Eestis tavaliselt suve teisel poolel, alates augustist. Väga vastuvõtlikud on õied. Kui seene lülieosed satuvad niisketele õiekattelehtedele, võib juba järgmisel päeval näha hulgaliselt nööpnõelapea suuruseid valkjaid täppe. Tugevama kahjustuse korral õiekattelehtede servad mädanevad.
Lehtedele tekivad eri suuruse ja kujuga laigud ja täpid. Need on kahesugused: valkjaspruunid punakaspruuni äärisega laigud või väikesed roostepruunid täpid ja laigud. Laigud võivad paikneda kogu lehe ulatuses. Niiske ilmaga ilmub laikudele hallikas seenniidistiku kirme.
Varrel kahjustub tavaliselt alumine osa, kuhu ilmuvad veidi sissevajunud ümmargused või ovaalsed pruunikad laigud. Tihti ümbritseb vart valkjas seenemütseel. Haigus areneb varrel väga kiiresti pärast õisikute lõikamist. Vart ümbritsev haigustekitaja mütseel võib tungida varre sisemusse ja sealt edasi mugulsibulani, nakatades ka viimast.
Tavaliselt levibki nakkus ülalt alla, nakatades õisi, lehti, vart ja mugulsibulat.
Mugulsibul mädaneb
Sama haigustekitaja poolt mugulsibulatel põhjustatud haigust nimetatakse pruun- või pehmemädanikuks. Kui mugulsibulad sügisel varakult üles võtta, enne kui haigustekitajad on jõudnud varrest edasi neisse tungida, võib korralikult kuivatades saada terve paljundusmaterjali. Ülesvõtmisega hilinemisel võib haigus väga intensiivselt edasi areneda ja koristamisel on leida vaid pehmeid, mädanenud mugulsibulaid.
Mugulsibulad võivad väliselt olla üsna sarnased tervetega, nende kuju ja värvus pole muutunud, kuid kätte võttes on tunda, et need on sulgkerged ja pehmed. Haigus on oma laastamistöö juba teinud.
Haigestunud mugulsibulatel on näha lehearmide ringil eri suuruse ja kujuga pruune sissevajunud laike. Mädanik levib tavaliselt mugulsibula keskosast soonekimpude kaudu kogu sibula sisemusse. Võib esineda juhtumeid, kus mugulsibula peapung kahjustub kuni aluseni nii, et keskmise osa võib sõrmega kergesti välja lükata.
Haiguse tõttu täielikult hävinud mugulsibulad on pehmed, pruunid, käsnja konsistentsiga ja pealt kortsunud. Halvasti kuivatatud haige mugulsibul võib hoidlas kokkupuutes teistega neid nakatada, põhjustades suurte mädakollete teket. Nii võib säilitamisel mõni sort täielikult hävida. Kevadel ei tohi ka osaliselt kahjustatud mugulsibulaid maha panna, sest niiskes keskkonnas mädanevad need täielikult.
Kuigi gladiooli-hahkhallituse levikut soodustab peamiselt jahe niiske ilm, võib haigus tüli teha ka soojal põuasel suvel ning sügisel. Lehed ja õied on küll terved, kuid varre alumine osa tugevasti kahjustunud: põhjuseks soojal suvel levinud fusarioos, mis vähendab oluliselt vastupanuvõimet hahkhallitusele.
Kuidas tõrjuda
- Vältige liiga tihedat istutust: varastel sortidel mitte üle 30 taime m² kohta, hilistel kuni 25.
- Haiguse arenguks soodsate tingimuste puhul pritsige vaheldumisi Rovral Aqua Flo 0,20% ja Switch 62,5 WG 0,1% emulsiooniga 2–3 nädalase vahega.
- Koristamisel jätke mugulsibulale minimaalselt lühike vars (1 cm) või murdke see vahetult mugulsibula pealt maha.
- Niiske ja märja ilmaga koristamisel tuleb mugulsibulatelt pesta neile jäänud muld ja seejärel kiiresti kuivatada.
- Säilitamise ajal kontrollige vähemalt kaks korda kuus mugulsibulate seisundit. Haigustunnustega mugulsibulad tuleb kohe kõrvaldada ja põletada, et vältida haiguse levikut.
Allikas: “Maalehe gladioooliraamat”
Uus raamat
Hea abiline gladioolisõbrale
Kirjastus Hea Lugu andis hiljuti välja Eesti ühe tuntuma sibullillespetsialisti Andi Normeti koostatud “Maalehe gladiooliraamatu”. Teos on täiendatud kordustrükk käsiraamatust “Gladioolid aeda” (Maalehe Raamat 2005).
Gladioolide edukaks kasvatamiseks on vaja teada neile sobilikke tingimusi ja arenguetappide iseärasusi. Raamat annab nõu, kuidas seda ilusat, aga nõudlikku lille kasvatada. Praktiliste soovituste andmisel on autor aluseks võtnud kohalikud tingimused ja oma kauaaegsed kogemused – Andi Normet on gladioolidega tegelenud aastakümneid, alates õpiaastatest Räpina aiandustehnikumis. Gladioolid on olnud tema teaduslik uurimisobjekt ja andnud materjali kandidaaditööks. Raamatus on ka nimekirjad Eesti oludes hästi vastu pidavatest sortidest.
