Sügislillede (Colchicum) ilu hinnati juba sajandeid tagasi, mil neid hakati Euroopa aedades kasvatama. Looduslikult kasvab sügislilli nii Kesk-Euroopas, Vahemeremaades, Balkanil, Krimmis, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias kui Türgis. Levinumad liigid on harilik sügislill (C. autumnale) ja kaunis sügislill (C. speciosum). Kuid kasvatatakse ka teisi liike ja suurte õitega sorte.

Suve lõpus, sügislille õitseajal taimel lehti pole, need on taime õitseajaks juba närtsinud. Viljad ja 20-30 cm pikkused, maikellukese lehti meenutavad lehed ilmuvad taimel kevadel. Õied on olenevalt liigist ja sordist valged, roosad, helelillad, sirelikarva. Õieilu jagub esimeste sügiskülmadeni.

Kasvukoha mulla suhtes pole sügislilled kuigi nõudlikud, vaid kergetel ja liivastel muldadel ei taha nad hästi edeneda. Kasvuks on parimad veidi raskemad ja toitaineterikkad ning parajalt niisked mullad.

Eelistatud kasvukoht võiks olla päikseline, kuid ka poolvarjus edenevad taimed hästi.
Kuigi sügislilled talvituvad võrdlemisi hästi võib kahju teha pakaseline ja lumevaene talv. Seetõttu soovitatakse mugulisbulad istutada veidi sügavamale ning kasvukoht multšida turbaga.

Mugulsibulate istutusaeg on juulis-augustis ning olenevalt mugulsibula suurusest istutatakse nad 8-20 cm sügavusele. Ühel kohal võivad sügislilled kasvada 8-10 aastat. Paljundatakse tütarmugulsibulate abil.

Ilusal ja hapra olemisega taimel on ka pahupool. Nimelt on kogu taim mürgine ning sisaldab alkaloid kolhitsiini. Viimast on eriti rohkelt mugulsibulates ja seemnetes. Seetõttu tuleks taimega tegeledes kanda kindlasti kindaid ning kaaluda taime kasvatamist hoolikalt, kui peres on väikesed lapsed.