Pohlad on vähenõudlikud ja taluvad kuiva, puhmikud moodustavad tiheda vaiba ja sügisel kattuvad dekoratiivsete viljadega. Kui igihaljad lehed saavadki kevadel päikesega pihta, siis taastuvad need omal jõul üsna kiiresti. 

Pohladeni viis mind praktiline vajadus. Püüdsin leida taime, mis eelnimetatud tingimustele vastaks, õitseks tagasihoidlikult ja päästaks männiokaste riisumise vaevast. 

Vastrajatud hauaplats

Pohladest pinnakattte rajamisel tuleb kasutada looduslikult haput turvast. Olen seganud hulka ka metsakõdu ja -varist. Kalmistul on turbaala rajada kõige mõistlikum siis, kui on vihmane periood, sest kogu turvas peab läbimärjaks saama. Pelgalt istikute kastmisest kohe kindlasti ei piisa.

Pärast istutamist on plats paar aastat üsna hõre, aga see on omamoodi isegi ilus, kuna taimed on korrapäraselt istutatud. Okaspuu all kattub pind üsna kiiresti okastega, kuid neid ei ole vaja ära riisuda, kuna okkad võib turba hulka segada.

Harilikus pohlast igihalja hauapiirde rajamiseks kasutati turbapätse.

Alates kolmandast aastast hakkavad puhmad laiutama. See oleneb ka ilmast − kui on soojad ja vihmased suved, läheb kiiremini.

Pohlavaip vajab väga vähe hooldust: aeg-ajalt tuleb pinnast vaid kobestada, tõmmata välja seemnest idanema hakanud umbrohi ja lisada mõne aasta tagant turvast.

Olen kasutanud hariliku pohla sorti ‘Koralle’, mille taimi kasvatab Metsa talu Reolasoo külas Tartumaal.

Neile, kes soovivad ise lähedaste kalmusid korrastada, olen koostanud iseseisva õppevormi ehk e-kursuse, mille leiab www.kalmukujundus.eu lehelt. Kursuse läbinu on võimeline ise hauaplatsi korrastama ja haljastama vähest hoolt nõudvate püsikutega.
Harilik pohl kombineeritud jaapani enelaga.