HEA TEADA: Kuidas puu- ja põõsaaluseid korras hoida

Hooldatud alusega puu kaunistab aeda.

Vastistutatud puude ümbrus tuleb korras hoida – see annab neile elu alustamiseks head eeldused.

Tihti võib näha värskelt istutatud puid, kelle tüveümbruses tihe murututt või juurekaela piirkonnas värsked trimmerdusjäljed. Samuti võib kohata põõsaid ja hekke, mille ümber olev muru kipub põõsaga sama kõrgeks kasvama. Taimetervise seisukohalt pole aga eelnevalt kirjeldatu sugugi hea.

Kõige esimene soovitus oleks: ärge istutage taimi murualadesse. Selleks on mitu lihtsat põhjust. Kõigepealt niitmiskahjustused – ükskõik kui püüdlikult ka niita ei proovita, olen siiski ilma kahjustusteta värskelt istutatud puittaimi näinud väga harva. Noorele puittaimele piisab vaid ühest trimmerijõhviga vastupuutest, et puu pikalt põdema panna. Kui seda aga mitu korda teha, võib taim aastateks kiduma jääda.

Murusse istutatud taime ohustab liiga intensiivne niiskuse kadu. Mida tihedam ning kõrgem muru taime tüvepiirkonda ümbritseb, seda intensiivsem on kasvupinnasest niiskuse väljatõmme. Viimaste aastate kuivad sügised ning kevaded on sellisel puhul aga oluliseks riskifaktoriks.

Kui istutatud taimed on veel õige pisikesed, siis võib juhtuda, et kultuurtaim peitub murutaimede sisse. See aga võib põhjustada tema allajäämise või kasvupeetuse. Lisaks olen märganud, et teatud okaspuude sortidel võivad kõrge muru tõttu alumised oksad isegi ära kuivada.

Samuti ohustavad kõrges murus olevaid taimi närilised, sest talvel on närilistel seal mõnus tegutseda ja kevadel võime avastada, et meie hinnaline puu on kahjustatud.

Samuti pole murusse istutatud puu või põõsas koos toestusvaiade ning seda ümbritseva rohupuhmaga kuigi kena vaatepilt. Noored hekitaimedki on murutaimedega segatuna vähem dekoratiivsed.

Pea kõik eespool mainitud aspektid on taimede jaoks üldjuhul stressoriteks – ning kui meie taim on stressis, siis võime avastada, et peatselt hakkavad teda kimbutama mitmesugused putukkahjurid või seenhaigused.

Multš on hea abimees

Et taimedel oleks parem ning meil kergem niita ja kenam vaadata, oleks mõistlik äsjaistutatud või ka varasemalt istutatud taimede tüveümbrused või põõsaste alused katta multšikihiga.

Multšimine on üldiselt päris kasulik, kuna

  • aitab säilitada oma piirkonnas stabiilset niiskustaset, mis on oluline eriti teatud kriisihetkedel;
  • aitab vältida umbrohtude levikut – olen märganud, et esimesel aastal peale multšimist kasvavad umbrohud multšialal 20–30% ulatuses tagasi, kuid neid välja noppides on tulemus juba aasta hiljem pea umbrohuvaba;
  • te ei vaja enam muruniiduki kõrvale trimmerit ning teiseks on väga mugav puude-põõsaste ümbrus puhtaks niita ilma neid kahjustamata;
  • multšikihi abil on võimalik reguleerida varasemalt istutatud puittaimede juurekaela või pookekoha asendit kasvupinnase suhtes – väga tihti on see kasvupinnases, kuid multšimisega saab selle välja tuua;
  • multšitud ala on dekoratiivne.

Kuidas multšida?

Kui on tegemist alles istutatavate taimedega, siis on see päris lihtne – tuleb jälgida, et multšikiht saaks ühtlane ning üsna paksu (6–10 cm). Varasemalt istutatud taimede puhul tuleks teha pisut põhjalikumat tööd – pinnas tuleks koorida ning mitmeaastased umbrohud võimalusel välja juurida, alles seejärel on võimalik multši paigaldama hakata.

Tähtis on siin aga see, et juurekaela või poogendi olemasolul peaksid need nii pinnasest kui ka multšist puutumatuks ehk õhu kätte jääma. Seega tuleks nende ümber jätta multšivaba rant.

Millist materjali kasutada?

Multšiks kasutatavaid materjale leiame kõikjalt ning ainult fantaasianappus võib sellele piirid seada.

Tüüpilised materjalid on näiteks männikoor, põhk, turvas, paber, puulehed, killustik, kivid, muruniide, kergkruus, saepuru, puulaastud, munakoored, savipotikillud, käbid, jõekarbid jne.

Samas võib teatud tüüpi multšimiseks kasutatavatel materjalidel olla ka negatiivsem mõju. Näiteks kipub põhk, muruniide ja paber hallitama, lisaks pole teada paberil oleva trükivärvi mõju taimedele, kergkruus kipub vahel tugevamate vihmade ja tuultega “ära liikuma”, puulehed võivad endas kanda erinevaid seenpatogeene, kivid võivad multšitud ala liiga tihedaks muuta, saepuru võib samuti haigustekitajaid sisaldada, mõned materjalid aga võivad tõsta või langetada kasvupinnase pH-taset, mis võib teatud taimedele probleeme tekitada.

Suuremate istutusalade või puude ümber tehtavate multširingide või hekialuste multšimiseks on kõige õigem valik siiski jämedamafraktsiooniline (u 15–48 mm) männikooremultš.

Männikoor on kõige levinum ja praktilisem tooraine multšimiseks.

repro

Männikoore eelised

Männikoorel on suhteliselt aeglane lagunemisvõime – männikoorega multšitud aladele piisab igal aastal vaid ühest juurdelisamisest kogumahuna mitte üle 25% varasemast mahust. Samas seob see lagunedes kasvupinnasest lämmastiku, kuid seda on võimalik alati lisada.

Männikoor on tagasihoidlik ega tõmba tähelepanu taimedelt pinnakattematerjalile.

Samuti on männikooremultši suhteliselt lihtne hooldada. Kui sügisel lehed multši peale langevad, on seda mugav jämedamalt koorelt rehaga kokku tõmmata. Kui ka pisut koort kaasa tuleb, saab seda järgmisel hooaajal vabalt juurde lisada.

Multšivaba multš

Võib kasutada ka multšivaba multši ehk nn mustkesa, jättes multšitavale alale läbikobestatud pinnase. Selle variandi miinuseks on, et tekivad umbrohud ehk vajadus rohida. Teiseks vajab selline pind pidevalt kobestamist, kuna mulla pealiskihile tekkiv koorik soodustab pinnasest vee aurustumist ning seetõttu on tarvis aeg-ajalt pinnase pealmises kihis tekkinud kapillaarid purustada. Seega on see võrreldes multšimisega töömahukam.

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare