Hiina rippuba - järjekordne haruldus Tallinna loomaaias


Hiina rippuba - järjekordne haruldus Tallinna loomaaias
VisteeriaFoto: Tapio Vares

Jõudsime loomaaia vahest kõige kuulsama taimeni. Seal troopikamaja sissekäigu kõrval, lõunasse avatud plekkseinte nurgas väänles üles sulglehine liaan – hiina rippuba (Wisteria chinensis).

Kevadel olin trehvanud õidepuhkevat visteeriat Kaunases. Too ronis üles kolmekorruselise maja otsa, all omavahel põimumas helehallid käsivarrejämedused väät-tüved.

Tallinna visteeria veel nõnda võimas pole, on jõudnud 5-6 meetri kanti. Ta roniks julgelt kõrgemalegi. Lihtsalt katus tuleb enne vastu ja roomab mööda seda allapoole tagasi.

Loomaaia peaaednik Hannes Maripuu meenutas, et kui nad siia üsna suure visteeriataime istutasid, pidanud lugupeetud dendroloogiaseltsi esinaine Aino Aaspõllu seda täiesti lootusetuks ettevõtmiseks ja kinnitanud: “Ei see lähe meil mitte, kindlasti ei lähe!”

Vastuseks pistis visteeria aga õitsema. On õitsenud suisa kahel aastal. Seega on tegu Eestis, vähemalt merelähedastel aladel, üsna perspektiivse liaaniga, võimaldades tuua koju kätte Vahemere äärsete linnade hõngu.

Maripuu rääkis, et meil ei õitse visteeria mitte kevadel, vaid pigem suve poole. Veel tähendas ta, et visteeria vajab rikkalikumaks õitsemiseks aastas suisa kaks korda tagasi lõikamist. Vahest lõikamata jätmise tõttu ta enam nii väga õitsema ei kipugi. “Kuid ta on ilus ka sellise rohelisena,” leidis Hannes Maripuu ja ma olin sellega igati nõus. Visteeria sulgjas krabisev lehestik on meil kasvatatavate liaanide seas ainulaadne.

Seotud lood:

Samas majanurgas sirgus muuseas lisaks hiigelelupuu, madalad saasabambused, tohutud laudlehed nagu rohelised vaagnad ja paari meetri kõrgune igihaljas sirmbambus. See juba 9 aastat kohapeal kasvanud bambus näis läinud talve hästi üle elanud olevat. Läks meelest küsida, kas nad teda märtsipäikese eest ka kuidagi varjutavad.

Troopikamaja lõunaservas leidus teinegi, igasugu eksoote täis peenar. Nagu Austraalia heinpuud, Tasmaaniast pärit noored puusõnajalad (Dicksonia antarctica) ja mitmed looduslikud fuksialiigid. Need kõik viiakse ilmade külmededes mõistagi kasvuhoonesse varjule. Muide, ainsa fuksialiigina suudaks meil ehk talvituda Fuchsia magellanica. “Nii võibolla nibin-nabin,” arvas Hannes Maripuu, aga ta pole seni järele proovinud.

Läheduses laudtee ääres sirgus lopsakas 3 meetri kõrgune jumalapuu. Too on meil kaunikesti külmaõrn, kuid selle talve elas tagasi külmudes paarimeetrise põõsana üle, visates nüüd otsa uusi jõulisi kasve. Jumalapuu on sulglehistest puudest üks silmapaistvaim ja dekoratiivseim.
Ning siis oli seal veel loomaaia ja vahest kogu Mandri-Eesti uhkemaid metasekvoiasid, suisa vaat et üle 4 m kõrge. Teine sama vana metasekvoia eemal on märksa kiduram. Ju ei meeldi tollele niiske raske savimuld. “Muld on siia algselt teab kust ja missugune kokku veetud,” selgitas Maripuu.

Edasi minnes jõudsime inglitrompetite ja tšiili araukaariate istutusalani. Kuus noorukest araukaariat pole siiski talve väljas üle pidanud trotsima, nad viiakse külmade saabudes tubasematesse oludesse. Tšiili araukaaria on üks Eesti dendrofännide nii paljudest piiripealsetest ihaldusobjektidest. Pehmemad talved elaks ta vabalt üle, ent karmidel… Viimase talve suutis minu araukaaria Kesk-Hiiumaal lume alla peitunult täiesti tervena vastu pidada.

Veel juunis püsti seisnud pruunistunud seedritereast polnud nüüd enam märkigi. Imelik, miks ometi on seeder nii lootusetult talvehell? Isegi karuspalmid on võimelised meil ellu jääma (kaetult – minu viimase kahe talve kogemus), kuid seedrid kohe kuidagi mitte. Seevastu sirgus seal kolm noort metasekvoiat. Võikski ju rajada siis parem sinna Eesti ainsa metasekvoiaallee?

Sirmokas näis üsna räsitud moega. Too on meil osutunud üllatavalt vastupidavaks. Tegemist on ühe eripäraseima okaspuuga üldse. Nimelt olevat ta okkad hoopis paarikaupa kokku kasvanud fotosünteesivad võrsed, samas kui päris okkad on taandarenenud pisikesteks pruunideks soomusjateks moodustisteks. Loomaaia sirmokas jäi talvel tohutu lämmatava lumekuhja alla ja vahest seetõttu ta nii vaevatud väljanägemisega praegu ongi.

Loe veel

Enne loo kolmandat osa tahan ma kindlasti ka üles kirjutada kohtumise sudaani maasarvikuga, millest kujunes mu jaoks loomaaia külastuse kõige meeldejäävam elamus. Troopikamaja lähedal tõttas metsatuka poolt meile ligi üks üsna kogukas must lind. Pikad ripsmed andsid talle üpris raugelt nukra ilme. Pilk näis tal kuidagi lootusetu ja väsinud, natuke nagu mahakäinud vanadekodu asukal. Noka vahel kandis ta maast üles kistud rohumätast, mida kohe läbi võrkaia meile pakkuma hakkas. Selline lahkus oli väga liigutav. Kuid Hannes Maripuu selgitas, et sedasi kingitust pakkudes üritab maasarvik meile lähenemiskatseid teha. Taamal on emaslind küll kah olemas, aga too pirtsutab ega võta teda jutule. Vaene väsinud moega kiimas hing.

Hiljem läksime teda veelkord kaema. Nüüd oli maasarvikuisand kuskilt rebinud puukoorelahmaka ja üritas seda, hoolimata lahutavast võrkaiast meile kaela määrida. Läksin piki aeda edasi, et teda oma andamiga emaslinnuni meelitada. Algul kulges kõik lepase reega, ent kui jõudsime emanda lähedale, kargas see pahuralt eemale. Mnjah, ju isaslind seepärast emandale oma kraami ei pakugi, kuna mingit lootust tolle juures edu saavutada pole. Ja nii peibutab ta valimatult kõiki möödakäijaid. Sest lootus sureb teadagi viimasena. Naljakas ja samas natuke nagu kahju hakkas temast. Teine nii väga püüab usinasti ja muudkui loodab, kuid üks pettumus langeb osaks teise järel. Keegi ei võta vastu tema kingitusi. Imekspandav, kuidas pisikese ajumahuga linnud käituvad sageli palju ilmekamalt kui kõrgemalt arenenud imetajad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare